Allani TOP 8 mängu aastal 2018

2018. aasta läheb kirja väga edukana nii isiklikus plaanis, kui videomängu maastikul. Kahjuks oma eelmisel aastal kirja pandud oodatud mängudest ilmusid ainult kaks,mis siiski ei tekitanud minus mitte grammigi kurbust, vaid pigem leidsin veel paremaid teoseid mida oma teleriekraanil nautida. Seda näitab ka nimekiri, mis võrreldes 2017. aastaga on kolmekordistunud. Esmalt aga üks eriauhind.

Aasta häbiplekk:  Battlefield V

Battlefield V on mäng, mis oli minu jaoks üks suurima pettumuse valmistanud teos (jättes välja Metal Gear Survive’i). Vähe sellest, et 2016. aastal ilmunud eelkäijaga võrreldes pole praktiliselt mitte midagi uuenduslikku juurde toodud, on see veel kõigele lisaks nii katkine ja poolik mäng. Teost jääb iseloomustama vaid üks sõna – lohakas. Kõigele lisaks, miks battle royale mängulaad edasi lükati?

Nii. Päris edetabel näeb aga välja järgmine:

8. Destiny 2: Forsaken

Olgugi, et Forsaken on Destiny 2 lisapakk, oli ta siiski piisavalt mahukas ja hea, et oma parimate mängude nimekirjas asetada see auväärt kaheksandale kohale. Antud lisapakk tegi kõik õigesti, mida olin oodanud, tuues tagasi esimese osa sünguse ning pühkides mu peast halvad mälestused, mille kaks eelnevat lisapakki olid jätnud.

7. Sea of Thieves

Peale tööpäeva lõppu soovin mängida midagi, mis ei nõuaks erilist süvenemist ning sinna kõrvale tarbida paar „karastusjooki“ ja sõbraga lolli möla ajada. Sea of Thieves täidab kõik eelnevad kriteeriumid ning kõigele lisaks pakub ka närvikõdi, kui laev on pilgeni aardeid täis ja meid ründab mõni teine piraadilaev. Kõnealust teost ei tohiks kohe kindlasti ette võtta suurte lootustega, et see mingisuguse meeletult hea looga kostitab, kuid kindlasti pakub mäng oma visuaalse poolega palju silmailu, erinevate situatsioonidega põnevust ja mängurõõmu tundideks.

6. Call of Duty: Black Ops 4

Ma pole küll mingi eriline Call of Duty seeria fänn, kuid Black Ops 4 lisatud Blackout mängulaad suutis mulle tõestada, et battle royale võib olla ka tuus!

5. Monster Hunter: World

Mul on kahju tõdeda, et teiste mängude kõrvalt jäi mul väga vähe aega Monster Hunter Worldi jaoks ning seetõttu pean ma selle jätma viiendale kohale, kuid niipalju, kui seda mängisin, nautisin iga sekundit. Olles esimene Monster Hunteri mäng, mida ma ei mänginud pihukonsoolil, võin öelda, et käekrambid jäid sel korral olemata ja visuaalse poolega löödi hoopis mind ennast pikali. Kindlasti jätkan mängimist ka 2019. aastal.

4. God of War

Nagu ka Monster Hunter World, oli God of War mäng, mis jäi mul ajanappuse tõttu täies mahus nautimata. Ma loodan, et antud koht siin nimekirjas ei tekita olukorda, kus pean leidma kirvega Kratose oma korteri ukse tagant. Sellele vaatamata saan julgelt öelda, et seeria uusim episood lasi kõrge kaarega kõigile eelnevatele osadele peale. Teos ei meenuta enam kuskiltki otsast mõttetut ringikarglemist ja kollide tapmist arusaamatute kaameranurkade saatel ning Kratos on lõpuks vihasest riiukukest meheks kasvanud.

3. Celeste

Mida? Ma olen 1990. aasta väljalase ning pikselgraafikal jääb elulõpuni minu südames koht. Celeste teeb kõike seda õigesti, mida minu retrohing ihkab, alustades jõhkralt heast helireast… ja lõpetades situatsiooniga, kus tunnen, kui saamatu mängija ma olen.

2. Red Dead Redemption 2

Red Dead Redemption 2 jääb mulle meelde, kui vaimselt kõige kurnavam mäng 2018. aastal. Teose tempo ja nii mõnedki põhilooga seonduvad missioonid tekitasid minus väga tihti küsimuse, miks ma ikka veel mängin? Siiski suutis lugu mind hoida mängu juures kuni viimse hingetõmbeni ja kohe kindlasti on minu aasta 2018 kangelane ei keegi muu, kui härra Arthur Morgan.

1. Dead Cells

Oota, mitmes kord see juba on, kui ma pean mängu uuesti alustama? Tegemist on raske teosega, mis toob mind ikka ja jälle selle juurde tagasi, ei oskagi midagi muud öelda kui et, see on lihtsalt vapustav teos.