ARVUSTUS: Tales of Vesperia: Definitive Edition

Microsofti mulluse E3 pressikonverentsi ajal sain suure üllatuse osaliseks, kui ekraanile ilmusid Estellise, Yuri, Karol ja Rita.

Esimese asjana käis mu peast läbi, et kas Tales of Vesperia on taaskord Xboxi vanglas kinni ja ma ei saa seda ikka mängida, kuid peale seda nägin ma teiste platvormide logosid. Jumal tänatud! Lõpuks ometi sain ma proovida ainukest Tales of seeria teost, mida ma polnud kordagi mänginud.

Tales of Vesperia laseb mängijatel jälgida Yuri Lowelli ja tema sõprade seiklusi läbi terve Terca Lumireisi nimelise kontinendi. Kõik algab ühe vargusega – linnadele energiat andva maagilise kivi blastia näppab ära mingi maag. Juhuse tahtel satub Yuri tänu sellele koos lossist põgenenud printsessiga suurele rännakule, kus nad kohtuvad mitmete huvitavate tegelastega, kelle hulka kuuluvad piibuga koer (väga oluline!), teadlane, noor gildiliige ja vana gildiliige, Yuri endine rüütlist kamraad, piraadineiu ning blastiat hävitav sekspommist draakonilausuja. Lugu ise pole ehk teose kõige tugevaim külg, kuid on hea tempoga ning seda aitavad kanda tugevalt kirjutatud tegelased ja ülihea audiovisuaalne külg.

Mäng omab suhteliselt huvitavat võitlussüsteemi. Lahingusse sattudes on korraga ekraanil neli tegelast mängija tiimist ja mingi ports vaenlasi. Reaalajas lahing on veidike teistsugune kui tavapärastel JRPG mängudel.Igal tegelasel on mingi kindel arv TP-nimelisi punkte, mis võimaldavad rünnakuid sooritada. Punkte on mängijal pruukimiseks meeletus hunnikus, aga kasutades erivõimeid, nimega Artes, kaovad need üpriski kiirelt. Seetõttu tuleb segada tavarünnakute ruuduklõpsimine Artesi nuppudega, et luua kombosid kas üksi või koos oma kaaslastega, kelle taktikaid ja lahingustiile on võimalik muuta vastavalt vajadusele kasvõi keset lahingut.

Liiga palju vaenlasi ja boss tekitab neid ainult juurde? Paari nupuvajutusega saab kaks enda tiimiliiget panna bossi ründama, samal ajal kui mängija kontrollitav karakter koos kaaslasega tegelevad väiksemate käsilastega. Tegemist on ääretult mõnusa lahingusüsteemiga, mis uuemates Tales of teostes asendati igavama nupuklõpsimisega (ma vaatan sinu otsa, Tales of Berseria).

Erinevad alad on visuaalselt fantastilised, mitmekülgsed ning pungil täis erinevaid tegevusi. Näiteks on pea igas suures linnas võimalik leida superkokk, kes õpetab mängijat boonuseid andvaid toite tegema. Konks seisneb aga selles, et  köögivõlur on end oskuslikult ära maskeerinud – kord on ta hiiglaslik ananass, teine kord suvaline kala sadamas. Terve Terca Lumireis on täidetud väikeste lahedate koobaste, suurte linnade, kõrbete, džunglite ja metsadega, mis lisavad teosesse variatsiooni ning avastamisrõõmu. Minu isiklike lemmikute hulgas oli üks mahajäetud piraadilaev, mis oli kohutavalt kõhe ning täidetud nähtamatute vaenlastega, keda näeb ainult seintel olevatest peeglitest.

Kuna tegemist on algselt PlayStation 3 peal ilmunud teose uusversiooniga, on mängitavad ka eelnimetatud piraat Patty ja Yuri sõber Flynn. Kõiki karaktereid saadavad omad taustalood ning läbi mineviku on hea näha nende arengut loo käigus. Näiteks õpib terve oma elu lossiseinte vahel elanud Estellise ise otsuseid langetama (mis lõppeb enamasti sellega, et ülejäänud seltskond peab oma päris eesmärgi täitmise asemel kõrvalisi pisiprobleeme lahendama). Tegelaste omavaheline dünaamika on absoluutselt fantastiline. Tales of seeriale omased vaheklipid annavad loole ja tegelastele meeletus koguses sügavust juurde, olles samal ajal humoorikad. Oli palju momente, mil olin pisarateni naermas, eriti kui tegelased norisid pidevalt Raveni (ehk selle ennist mainitud vana gildiliikme) kallal.

Mainimist väärib ka fakt, et teoses on olemas nii inglis- kui ka jaapanikeelne dublaaž. Tähelepanu on pööratud pisematelegi detailidele, nagu näiteks asjaolu, et mängu tunnusmeloodia vahetub vastavalt keelele. Jaapani dublaažis Vesperiat nautides kõlab Bonnie Pinki sisselauldud „Ring a Bell“ jaapani keeles, ingliskeelse dubleeringuga on laul aga, noh, inglise keeles. Imestan, et Bandai Namco selle lokalisatsioonist läbi suutis suruda, arvestades fakti, et Tales of Zestiria lääne versioonist eemaldati vokaalid absoluutselt (sest bänd Superfly on Warner Musicu püünises kinni) ja Tales of Berseria oli ainult jaapanikeelse tunnusmeloodiaga (ei usu, et Flow laulaks kunagi oma laule muus keeles sisse).

Negatiivseid elemente on teoses vähe. Mäng näeb väga hea välja, tegelaste mudelid on huvitavalt tehtud ja meenutavad chibilikke kujukesi, linnad ja koopad on ülimalt detailsed ning Ufotable stuudio animeeritud vaheklipid on vapustava kvaliteediga. Küll aga esines kohati imelikke kaadrisageduslanguseid, ent seda ainult kahes suuremas linnas. Ülejäänud ajast jooksis mäng stabiilselt 60 kaadrit sekundis.

Vaatamata kohati nõrgale loole (mis üleüldiselt on siiski väga hea), on Tales of Vesperia siiani parim Tales of seeria mäng, mida olen kogenud. Mul on hea meel, et lõpuks ometi saavad seda mängida kõik, mitte ainult Xboxi omanikud või Jaapanist PS3 versiooni importinud isikud. Fenomenaalsed tegelased, ülimalt hea heliriba ning aegumatud visuaalid teevad Tales of Vesperia: Definitive Editionist juba ühe tugevaima uusversiooni alanud aastal.

Oma arvustuse lõpetan aga nostalgilise meenutusega ajast, mil Bandai Namco ütles just selle mängu lokaliseerimisele ei:

@Baffan yeah not that one

— Bandai Namco Europe (@BandaiNamcoEU) September 28, 2015