At Sundown ehk Hommik on õhtust targem

Nintendo on alati teinud asju natukene teistmoodi, kui ülejäänud konsoolide ja videomängude tootjad. Võibolla selle pärast, et nad ehitavad endiselt puhtalt mängimiseks mõeldud masinaid ning eristuvad selle abil konkurentidest. Tekib küsimus, kas siis kõik ülejäänud ei mõtlegi mängurite peale?

Kindlasti mõtlevad. Nintendo on võtnud lihtsalt sellise suuna, et kätte tuleb saada ning tarbima tuleb panna kõik need inimesed, kes ei osta endale PlayStationit või Xboxi või Ouyat või jumal teab, mis muud vinget uuekooli konsooli. Sellele on läbi aja andnud kinnitust nende riistvaralised lahendused ning erandiks ei ole ka nende viimane konsool – Nintendo Switch.

Tegu on sisuliselt pihukonsooliga, mis toimib ka televiisori külge ühendatava statsionaarse mängumasinana. Mis aga kõige peamisem – Nintendo Switch saab mõlema ülesandega väga hästi hakkama. Kindlasti on tegemist konsooliga, mille omamist ei peaks ükski mängur kahtluse alla seadma.

Nüüd liigume aga tõsisema teema juurde. Nintendo Switchi mängude nimistus on suures koguses fantastilisi mänge – nii viimase aastakümne suuremaid nimesid kui ka pisemaid indie-teoseid. Enamus neist on suurepärased nii oma teostuselt, visuaalilt, muusikaliselt poolelt kui mängitavuselt. See tähendab, et Nintendo Switchi platvormil ja selle vahetus läheduses liigub üksjagu vaba raha. Ja ei ole siin muud, kui meie endi vanainimeste vanasõna: „Lollidelt tulebki raha ära võtta“. Seetõttu tõmbab konsool ligi ka kõik need tootjad, kes tahavad kiirete vahenditega osakest Nintendo edu ja raha endale haarata.

Kallid lugejad, palun saage tuttavaks – see siin on At Sundown. Minu suureks imestuseks on mäng lausa mõningaid auhindu saanud. Tegu on ühe ekraani ulatuses toimuva, poolenisti pealtvaates Deathmatch Arena tüüpi mänguga. Korraga võib ühel tasemel olla kokku kuni neli mängijat ning võidab loomulikult see, kes teisi rohkem maha kõmmutab. Tasemete erinevates osades on tavaliselt valgustatud alad, aga ülejäänud mänguplats on pime. See tähendab, et mängija ei näe kohati vastaseid ega ka enda tegelast. Aeg-ajalt tulistasin sõna otseses mõttes pimedusse ning lootsin õnne peale kedagi tabada.

Tasemeid ning relvi on mängus erinevaid ning kõike on võimalik mängimise käigus lahti lukustada. Arsenalis on mõõk, mingi suuremat sorti vasar, amb, snaiper, granaadiheitja, automaat, topeltpüstolid ja pumppüss. Nagu eelnevalt mainisin, on mängutasemetel teatud alad alati pimedad ning seetõttu tundus mulle pumppüss parima valikuna – tulistan huupi pimedusse, keegi ehk ikka pihta saab. Granaadiheitja oli ka enam vähem algajasõbralik, aga ülejäänud relvade käsitlusoskus vajas rohkem harjutamist, kui mul viitsimist oli.

Samal ajal, kui nähtavuse aspekt oli minu jaoks huvitav lähenemine, pean tunnistama, et kõik ülejäänu seda ei olnud. Mäng tundub lõbus ainult siis, kui on seda kellegagi koos mängida. Arvuti poolt juhitud tegelastega madistamine ei pakkunud kahjuks mitte mingisugust naudingut. Kui on olemas kindel punt sõpru, kellega koos mängida, ei sea ma At Sundowni lõbufaktorit küsimärgi alla. Võrgus mängimine võib osutuda väljakutseks, sest netis on väga tugevaid mängijad, kes võivad ülejäänutega koheselt põrandaid pühkida.

Natukeseks jätkus mul viitsimist üksinda mängida, et näha, milliseid relvi ning tasemeid on veel võimalik lahti lukustada. Paraku ei kestnud see lõbu kaua. Mäng oli lihtsalt väga igav. Eriti veel arvestades fakti, et Nintendo Switchil on muid ja paremaid ajaviitmismänge, mida korraks kätte võtta ning umbes 30 minuti pärast ära lõpetada.

At Sundownist soovitan eemale vaadata. Innovatiivsus on olemas, aga üleüldist pilti see ei päästa.