Karl-Alari TOP 5 mängu aastal 2018

[Palusin Karl-Alaril enda eelmise aasta lemmikmängudest kirjutada. Ta kirjutas enda eelmise aasta lemmikmängudest. Aga mitte sissejuhatust. – Sten]

5. Monster Prom

Suurepärase kirjatööga teos, mis ei võta ennast tõsiselt. Kohe üldse mitte. Ma alguses ei teadnud sellest mängust midagi, kuid mu sõbranna soovitas seda mulle ja ütles, et see on just mulle loodud. Ma alguses ei uskunud teda, kuid see oli mulle ideaalne! Enamus seiku on absurdsed ja seeläbi ka võrratud. Mängu eesmärk on sebida endale keegi kooli ballile kaasa, kusjuures seda saab teha ka mitmikmänguna, koos sõprade/vaenlastega. Kunstistiil on samuti tugev, kuid situatsioonid, mida lahendada tuleb, on põhiline tuum, mis teevad mängu heaks, eriti kui elu mitte tõsiselt võtta.

4. Subnautica

Subnautica tundub väljast vaadates veealune ellujäämismäng, mille puhul tuleb vaadata, et all nurgas Exceli tabelis asjad 100% täis oleks. See kõik on vaid kate, sest tegelikult on tegu ühe kõige hirmuäratavama õudus-simulaatoriga, mis eales loodud. Ookean on sügav, merekoletised on suured ja mina väike. Vees on kuulda igasugu helisid ja mul on püksid märjad. Seda mitte ainult sellepärast, et ma olen ookeanis. Helidisain siin mängus on suurepärane. Nii muusika, heliefektid, igasugused sõnumid ja päevikud ning isegi minu karjed arvuti taga, kui mingi kala ekraani ette ujub, on kõik võrratud. Mängul on ka lugu ja see sobib maailmaga (jne jne), kuid peamiselt on see teos õõvastav.

Ma olin ühel hetkel kuskil veealuses koopas peidus, kus ma proovisin vaikselt oodata, et äkki suured koletised, keda ma kuulsin lähedal ja kelle hambad olid suuremad kui mina, läheksid mööda ilma mind märkamata. Samal ajal aga mu sõber aevastas ning ma hüppasin toolis ja olin valmis ekraani peal oma parimaid karatevõtteid kasutama. Sain aru, mis oli juhtunud ja rahunesin. Samal hetkel tuli suur kala ja sõi mu ära. 5+, istu.

3. Assassin’s Creed Odyssey

Assassin’s Creedi seeria viimane mäng on minu jaoks loodud. Igas natukenegi avatud maailmas teen ma kõigepealt ära kõik kõrvalised asjad, eemaldan kõik küsimärgid kaardilt ja teen kindlaks, et enne bossiruumi jõudmist on mul isegi eelnevast koridorist riiulitelt tolm pühitud. Selles vallas on AC:O suurepärane, sest ta laseb mängija üpris ruttu maailmasse lahti: „Mine mölla ja kui sulle meeldivad küsimärgid, siis ohsapoiss kus seal on küsimärke mida avastada!“ Lisaks on mäng mehhaaniliselt parem kui varasemad. Mis paneb mind aga naeratama, on fakt, et peategelane ei saa kõrgelt kukkudes enam surma. Ezio hüppas pidevalt ennast kuskilt pläustiks, vahet pole milline maja katus, katedraali torn või isegi post keset tänavat – kui Eziol oli valikus teha õige hüpe või ennast tänavakividele pasteediks määrida, siis menüüs oli alati pasteet.

2. Overcooked 2

Kokkamismängu teine osa on ideaalne viis sõpradega aega veeta ja veenduda, et nad on ikka täiesti kasutud. See on mäng, kus suur hõiskamine ja naer vahelduvad intensiivse vaikusega, milles on kuulda keskendumist ning ainus heli, mis kosta võib, on higimull otsaeest kukkumas. Tõeliselt lõbus teos, mida koos mängida. Samuti on tore, et enam ei pea seda tegema näost näkku ühe teleri ees, vaid saab ka läbi interneti kõik koos üksteist vihata. See on suur pluss, sest siis ei viska õhtu lõpuks keegi Sandrit puldiga, vaid lihtsalt serverist välja!

1. Path of Exile

Path of Exile ei tulnud välja 2018. aastal. Küll aga lisatakse iga kolme kuu tagant uusi liigasid, millega lisanduvad uued asjad ja parandatakse vanu. Mis kõige parem – see mäng on tasuta. Negatiivseks küljeks on muidugi see, kui sõltuvusttekitav see on. Ma ausalt tahan seda praegu mängida selle asemel, et seda nimekirja kirjutada, või hiljem magada või homme tööle minna. Mis teeb mängu minu jaoks ideaalseks on fakt, et seda saab mängida nii üksi kui ka koos sõpradega. Ühtlasi pole vahet. kui pikad on mängusessioonid – ma tunnen, et olen midagi saavutanud nii peale kiiret kümmet minutit hommikul ja samamoodi ka peale kaheteist tunnist maratoni, mis lõppevad kellaaegadel, millest viisakas seltskonnas ei räägita.

Saladuskatte all võin öelda, et see on ilmselt mu aasta mäng ka järgmisel korral, sest lisa tuleb pidevalt juurde.