Anthem on adekvaatne teos, mille mängimine on totaalne katsumus

Olen viimaste päevade jooksul mänginud erinevaid teoseid, sealhulgas ka üllitist nimega Jump Force, mida pean viimaste aastate kõige halvemaks mänguks. Sellest hoolimata eelistaksin iga kell viimati nimetatut Bioware’i Anthemile, sest kuigi vahe kvaliteedis on mägede kõrgune… on seda ka vahe pakutavas naudingus.

Alustagem olulisest – on ilmselge, et Anthem on oskusliku suurstuudio looming. Õnneks on sel korral internidele lihtsamad ülesanded jäetud ning Mass Effect Andromeda suuruseid ebaõnnestumisi on suudetud vältida. Anthem näeb üldises plaanis suurepärane välja ning ka audiopoole pealt pole teosele midagi ette heita. Muusika täidab enda rolli ning häälnäitlemist pole usaldatud pudistajatele. Peategelase mesiselt sarkastiline hääletoon sai mulle ühel hetkel isegi armsaks.

Kahjuks oleks vaid kaante järgi hindamine kõige halvem asi, mida Anthemi puhul teha. Lähema vaatluse tulemusena selgub, kuivõrd sisutühi ja hingetu on selle maailm. Seisatasin loo koondpunktiks olevas Fort Tarsise tänaval, et juttu puhuda kohaliku kojamehega. Keskpärase huumoriga maitsestatud vestlus lõppes temapoolse väitega: „Vabandust, ma pean nüüd kiirelt mujale minema!“ Kärme eemaldumise asemel jäi vennike aga täpselt samasse kohta seisma, justkui oleks ta kingatallad superliimiga kokku tehtud.

Taolisi sisseelamist takistavaid momente leidub küll ja veel ning sellest on ääretult kahju. Anthemi universum omaks justkui ohtralt potentsiaali, ent seda pole osatud (või tahetud) ära kasutada. Äärmiselt haarava keskkonna asemel pakutakse meile olukordi, kus omavahel monotoonset vestlust pidavate kodanike vahele astumine ei mana esile mingisugust reaktsiooni. Kui esialgsest väljakuulutamisvideost jäi Fort Tarsisest mulje kui elavast ja hingavast linnast, siis lõppprodukt on kõigest tavapärane andmete kogum.

Aga heakene küll, igasugusele välisele kuivusele saab vaadata läbi sõrmede, kui sisu on magus ja mahlane. Kahjuks jätab Anthemi mängimine tunde, justkui oleksin osa võtnud aastatetagusest #cinnamonchallenge liikumisest, kus osalised haukasid lusikatäie kuiva kaneelipulbrit ning üritasid seejärel ellu jääda. Anthem on kolmanda isiku vaates tulistamismäng, millesse on segatud pisut massirollika elemente ning mida ärgitatakse läbima koos teiste inimestega. Missioonid on üheülbalised ja korduvad; avatud kaart on iseloomutu; tulistamine adekvaatne, ent tuim; ning Raudmeheks kehastuda lubavate Javelinide lennuvõime nõmedalt piirav. Lisaks ei meeldi mulle masinate disain, mis on halb, sest nende pidev vaatamine moodustab mängust suure osa.

Teose lugu on senimaani olnud pettumustvalmistav, sest – sarnaselt Destinyle – tegeletakse umbmääraste, geneerilisi nimesid omavate vastaste rappimisega. Karakterid on (nagu varasemalt vihjatud) üldjoones elutud, igavad, emotsioonitud. Eriti kurvaks teeb mind asjaolu, et üks aktiivsematest suhtlejatest on poemüüja, kes üritab mängijale mikromakseid pähe määrida…

Suurima pettumuse valmistas mulle aga teose niinimetatud sotsiaalne ala. Ruum inimestele, kes on narratiiviosa seljataha jätnud ning saavad nüüd Fort Tarsise tänavatel kooserdamise lõppenuks pidada. Kahjuks on too ala aga lihtlabane saal. Suur, pruun… tühi. Erinevatesse müügi- ja muudesse kioskitesse pole isegi staatilisi tegelasi panna, et natukenegi tuppa silmailu lisada.

Iga kord, kui Anthemi tööle panen, on selle mängimine justkui töö. Ma üritan küll leida selle tohutu pikslite hulga seest seda miskit, mis tekitaks sees sooja tunde, ent segased menüüd ning absoluutselt kohutavad laadimisajad (ning nende tihedus!) jäävad ette.