Apex Legends on võimeline Fortnite’ilt battle royale’i žanri kuninga tiitli napsama

Battle royale. Žanripirukas, millest iga arendaja sooviks mahlase ampsu haugata, ent mis paljudele mänguritele oma liigse suhkrusisalduse tõttu juba aegamisi vastu hakkab. Mängulaad, mille tõi massidesse PlayerUnknowns’ Battlegrounds, ent mille valitsejatroonile istus üllatuslikult hoopiski kiirkorras sündinud Fortnite Battle Royale.

Senimaani pole Epic Gamesi üllitise pealael istuvale kroonile keegi näppe taha saanud. Teoorias võiks ju valitsuskepi PUBG-i hoolde usaldada (ainuüksi teose mobiilne versioon on suutnud saavutada uskumatuid numbreid), ent kui arvestada ka viisi, mil moel Fortnite end massidesse on suutnud murda ja maailma vallutada, võiks tolle teose positsiooni vankumatuks pidada. Kuniks praeguse hetkeni.

Mõned nädalad tagasi ujusid lagedale teooriad, mis väitsid, et üksikisikuvaates tulistamismänguseeria Titanfall looja Respawn Entertainment kavatseb samuti enda õnge battle royale’i hiiglaslikku tiiki visata. Kuulujuttudele anti toekas põhi tänu stuudio juhtide lubavatele kinnitustele ning vaid paari päevaga tehti asi ka ametlikuks – järgmisena astub rambivalguse kätte Apex Legends. Mäng, mil on käes kõik trumpkaardid, et Fortnite’ile valusalt kandadele astuda ning troonivalitsejalt vaip jalge alt tõmmata.

Apex Legends on tiimipõhine battle royale mäng, milles võtavad omavahel mõõtu 20 kolmeliikmelist meeskonda, üksikutel huntidel (vähemalt hetkel) tuleb kahjuks mujale vaadata. Teoses on kaheksa (kuus koheselt mängitavad ning kaks lahtilukustatavat) overwatchilikku kangelast. Sellega eristatakse end žanri ülejäänud teostest, kus sõjatandrid on vallutatud näotute ja iseloomutute (Fortnite’i jaburad kostüümid ei tähista iseloomu) avataride poolt. Apex Legends kaldub rohkem sangaritele põhinevate tulistamismängude õuele, kus igal tegelasel on oma nägu, tegu ja supervõime, mille aktiveerimisega oma koht meeskonnas välja teenida.

Koheselt on mängijale avatud kuus tegelast: sõjakas Bangalore, jäljekütt Bloodhound, massiivne inimkilp Gibraltar, meedik Lifeline, luurerobot Pathfinder ning dimensioonide vahel hüppav Wraith. Lisaks on võimalik pikema mängimisega (või rahakotiraudade lahtikangutamisega) lahti lukustada veel kaks härrasmeest: toksiline Caustic ning hologramm-klooni omav vigurvänt Mirage. See aga ei jää laeks – Respawn lubab tulevikus teosesse veelgi rohkem kangelasi lisada.

Tegelaste võimed avavad ukse taktikalistele lahendustele – valikuekraanil on näha, milliseid tegelasi eelistavad tiimikaaslased ning selle alusel on teistel võimalik (aga mitte kohustus) võtta endale karakterid, mis kamraadide virtuaalseid käepikendusi enim toetavad. Kujutan ette, et näiteks Mirage, Bangalore ja Pathfinder on suurepärased põgenejad – esimene viskab välja oma klooni, teine suure suitsupilve ning viimane paneb püsti oma kaabli, mille abil kiirelt vehkat teha. Kombinatsioonid on (piltlikult öeldes) lõputud, piiriks on vaid fantaasia.

Apex Legendsi trumbid konkurentide ees ei piirdu vaid koloriitsete sangaritega. Nagu me teame, peitub iga eduka mitmikmängu tegelik edu suurepärases, innovatiivses mängitavuses. Siinkohal Respawn Entertainmenti üllitis pettumust ei valmista, vaid kaardid lüüakse koheselt lauale. Klassikalisest lennuvahendist väljahüppamise vastutus asetatakse ühe tiimiliikme kätte, kellest saab selle tulemusena (rõlge toortõlke tulemusena) hüppemeister. Kui ta arvab, et vastutus on liiga suur koorem, saab ta antud tiitli vabastada ning õigus hüppe sihtkoht valida liigub järgmisele meeskonnakaaslasele. Hüppemeister kontrollib ka terve tiimi langemist – oma sihtmärgi poole liueldakse taevalaotuses kolmekesi, külg-külje kõrval.

Muidugi on võimalik end ka formatsioonist lahti rebida, ent nagu me teame, on kett vaid nii tugev, kui selle nõrgim lüli ja üksik hunt keset kolmeseid gruppe on risk, mille võtja peab olema keskmisest oskuslikum. Muidugi pole see halvim idee – olen isegi jäänud teisele positsioonile, kuna ainus allesjäänud vastane teadis, mida ta teeb ja lõikas meie kolmese meeskonna kirurgilise täpsusega ribadeks. Hüppe ajal on aga üksiküritajaid lihtne märgata, kuna igale mängijale on selle ajaks külge poogitud värviline tossusaba.

Maapinnale jõudes algab klassikaline rüüstamine. Siinpuhul ei pea mängijad aga kartma, et suure koriluse käigus korjatakse ekslikult üles eelnevalt omistatud esemete kehvemad versioonid. Apex Legends lubab mängijal vaid ülespoole vaadata – kui kasutaja on korra juba teise taseme kaitsekilbi üles korjanud, ei saa seda kogemata esimese taseme omaga asendada. Tasemete vahe on märgitud erinevate värvikombinatsioonidega (hall-sinine-lilla), vastast tulistades manatakse tema ümber esile aga vastava värviga numbrid – kui kuulide sihtmärgist purskub välja sinise tooniga numbreid, kannab ta seljas teise taseme kaitsekilbiga ürpe.

Tulistamine on mõnus. Kui tundub, et kõmmutamine on kuidagi tuttav, saab süü Titanfall 2 peale veeretada – pärinevad ju tinapritsid justnimelt tollest mängust. Ärge unusta, et leiavad mõlemad mängud aset samas universumis ning ainus põhjus, miks suured robo-titaanid battle royale’i üllitisse ei jõudnud, on asjaolu, et Apex Legends leiab aset aastaid peale sõja lõppu. Pole sõda, pole vajadust ka hiiglaslike metall-rüüde järele. Igatahes tunduvad relvad täpselt sama mõnusad, nagu nad seda alati on olnud (või noh, esmatutvuse korral lihtsalt mõnusad).

Pinget (ning antud tunnust arvesse võttes pisut irooniliselt) lisab mängu fakt, et kui üks (või isegi kaks) liige kolmikust vastastele alla peaks vanduma ning tema eluküünal kustutatakse, ei pea viimane koheselt serverist välja logima ja uusi tiimikaaslasi otsima hakkama. Kõik ei ole veel kadunud! Nimelt tarvitseb kamraadidelt mängija elutult kehalt üles korjata tema vimpel, viia see spetsiaalse kioski juurde ning see n-ö „üles laadida“. Ilmselgelt võtab oma semude elustamine mõnevõrra aega, ent risk on seda väärt, kui viimases ringis satuvad vastamisi kolme- ja kaheliikmeline tiim.

Mängu parimaks omaduseks on aga vaieldamatult n-ö „pingimine“. Minevikku jäävad kohmetud vestlused läbi peakomplekti kesise mikrofoni, sest absoluutselt kõik vajalik informatsioon on edastatav vaid ühe nupuvajutusega. See tähendab vaid üht – eestlane võib jääda eestlaseks ning olla muretult tagasihoidlik ja kidakeelne. Horisondil sibab pisike grupp kahtlaseid kujusid? Tuleb vaid nuppu vajutada. Maja on väärtuslikku kraami täis ning enda taskud on neist juba punni topitud? Aeg nuppu vajutada. Hoone uksed on avali justkui oleks parasjagu käimas lahtiste uste päev? No see tähendab tõenäoliselt seda, et vastased on siin juba rüüstamas käinud ning selles tuleks enda meeskonnale teada anda! Seda loomulikult nupuvajutuse abiga.

Praeguseks on mul vöö all kaks võitu ning mõned hõbedased ja pronksikarva positsioonid. Võidu jahtimine edeneb ka koos võhivõõrastega, ent eks nagu iga teise mitmikmängu puhul sujub ka siin igasugune suhtlus kõige paremini just enda head sõpradega. Olgugi, et ka Apex Legends pole suutnud veel tekitada samasugust külma higi ja südame puperdamist, nagu seda omal ajal tegi minuga PUBG – võit ei pannud käsi värisema ning süda puperdas vaid mõõdukalt – on tegemist ääretult nauditava battle royale kogemusega, mille sujuv mängitavus garanteerib, et mängin seda veel pikalt.