ARVUSTUS: God Eater 3

Ma naudin väga mänge, milles on mu eesmärgiks tümitada suuri kolle, nende korjustelt ressursse korjata, et teha suuri relvi ning anda kolki veel suurematele koletistele. Kui üldiselt on esimene nimi, mis antud žanrit mainides inimestele ette tuleb Monster Hunter, siis minu jaoks on isegi tähtsamal kohal God Eater.

God Eateri seeriaga olen tuttav juba PlayStation Portable’i ajast saati. Sony pihukonsoolil ilmavalgust näinud üllitis oli ülimalt lõbus kogemus, mis erines Monster Hunterist tänu oma kiirusele, relvasüsteemile ning missioonistruktuurile. Teine sissekanne Bandai Namco kollijahtimismänguseerias oli loo poolest veidikene nõrgem, kuid mängitavuse poolest tunduvalt parem. Vahepeal on merre piisavalt vett voolanud, välja on tulnud esimese kahe põhimängu täiendatud versioonid, paar mobiilimängu ning oleme jõudnud aastasse 2019, mil tuli välja seeria esimene teos, mis pole suunatud pihukonsoolidele.

Erinevalt Monster Hunterist (sest selle nime mainimisest ei saa üle ega ümber) keskendub God Eater rohkem loole. Arendajad on mõistnud, et lisaks heale jahtimiskogemusele on oluline ka narratiiv, mis motiveerib mängijaid neid vastaseid üleüldse alistama. Esimeses kahes God Eateris oli lugu rohkem inimkonna päästmisele keskenduv klišeesid täis animejutuke, värskes osas on aga tegemist ülimalt heade tegelaste poolt presenteeritud looga vabadusest, rasketest valikutest ning… emaarmastusest (või siis isaarmastusest, oleneb tegelase soost)?

Kuna teose keskne maailm on Aragamide (põhiliste vaenlaste) poolt hävitatud, suudavad neile vastu astuda ainult jumalaõgijad. Antud sissekandes kannavad nad nime AGE ( Adaptive God Eater). Põhja-Euroopa (mille külje all on näha ka Eestit!) on kaetud imeliku tuhaga, mis tapab inimesed minutitega ning ainult jumalaõgijad saavad olla väljas rohkem kui tavalised inimesed (umbes 40 minutit, sest just nii palju aega on iga tavamissiooni läbimiseks).

Kangelased pole aga vabad, kuna neid hoitakse vanglas luku taga – neil on väga suured käevõrud ning neid lastakse (vajadusel) välja ainult koletiste materdamiseks. Muidu koheldakse sangareid kui kaltse, jättes nad ilma nii arstiabist kui ka varustusest. Mängu algusmomendid mõjuvad väga laastavalt, ent on loo ning tegelaste arendamiseks vajalikud. Minule isiklikult väga meeldivad teosed, mille peategelased on alguses ühiskonna poolt vihatud inimesed (heaks näiteks siinpuhul Valkyria Chronicles 3).

Erinevalt Monster Hunterist on God Eateris võimalik endale appi värvata ka arvuti poolt kontrollitud kõrvaltegelasi. Kaaslaste tehisintelligents on üpriski soliidne – nad ei jää kunagi ette ja löövad ka *päriselt* kolle. Kui usaldus tehisintellekti vastu pole aga piisav, on alati võimalik kogu lugu (ja enamgi) läbida mitmikmängus, mis toetab loosiseselt kuni nelja (ning maksimaalselt kaheksat mängijat, aga seda vaid ühes kindlas missioonitüübis nimega Assault, milles on aega viis minutit, et koll maha koksata) inimest – kuna Jaapanis tuli God Eater 3 välja eelmise aasta detsembris, leidsin endale palju mängukaaslasi just Tõusva Päikese Maalt. Päris lõbus oli suuri kolle kõigest 40 sekundiga maha võtta.

Nagu öeldud, on tegemist esimese mänguga seerias, mis on maast madalast ehitatud üles tänapäeva generatsiooni mängumasinatele. Seda on kohe näha ja tunda, kuna liikumine, võitlemine, visuaalid ning kasutajaliides on kõik modernsed ja hea ülesehitusega ning kogu teos pakub ohtralt silmailu. Lõpuks ometi on olemas ka uus liikumisvõimalus, milleks on oma kilbiga lendlemine. Varasemalt oli sprintimine ainuke viis, kuidas mitte teo kombel roomata ja seegi tundus liiga aeglane…

Muidugi peame rääkima vahenditest, millega Aragamidele kolki anda. Kõigepealt üritan ma võimalikult lihtsalt lahti seletada, kuidas relvasüsteem töötab. Esiteks koosneb iga relv neljast osast: külmrelv, tulirelv, kilp ja siis üks must… moodustis, mis õgib jumalaid. Kuid see pole veel kõik! Iga osa juurde käib ka erivõime nimega Blood Arts, mis ei näe ainult stiilne välja, vaid teeb ka kindlaid rünnakuid kasutades (näiteks hüpates tugeva rünnaku vajutamine, põigeldes kiire rünnaku kasutamine) rohkem haiget. Tagatipuks saab Blood Artsidele külge pookida erinevaid modifikatsioone, mis veel omakorda vastastele rohkem kahju teevad.

Kogu krempel käib veel omakorda kokku uue Engage-süsteemiga, mis lubab kahel tegelasel ühe kindla meetri täitumisel vallandada Sõpruse Ülim Jõud™ ning sellelegi on võimalik lisada mooduleid, mis muudavad antud erivõime toime-efekte. Ja kui nüüd arvata, et see on kõik, siis oh sa poiss! Ma ei ole veel puutunudki Acceleration Trigger ja Burst Control Unit süsteeme, mis on taaskord erinevaid võimeid andvad lisad ning aktiveeruvad kindlaid toiminguid tehes, (näiteks viis korda blokeerides või kolm korda koletist õgides). See peaks andma aimu, kui sügavad on God Eateri seeria mängud ja kui palju on võimalik nokitseda, et teha oma tegelane just enda jaoks heaks.

Tööriistu on palju. Lisatud on kaks uut relvatüüpi – tulirelvadest laser (mis teeb rohkem haiget, mida kauem seda kasutada) ning külmrelvadest ketas…moodustis…asi? Tapariista mängusisene nimi on „Heavy Moon“ ja tegemist on Bloodborne’is leiduvatele abivahenditele, kuna see transformeerub kahe erineva stiili vahel ja noh… on lahe. Seda on raske kirjeldada, sest ma pole päriselt taolist kaadervärki varem mitte üheski videomängus näinud. Ise jäin siiski vikati juurde, sest olen seda alati kasutanud ning seekordsed erivõimed sellega kaasneva klassi tarbeks olid väga, väga tuusad.

Ma olen nii palju rääkinud kõigest muust peale mängu põhielemendi – koletiste. Teose kangelased pistavad rinda Aragamidega (otsetõlkes „vihased jumalad“ ja seda nad tõesti on). Naasevad vanad tuttavad näod nagu Kongou, Marduk ja Dyaus Pita, kuid nemad on totaalsed nõrgukesed võrreldes uute, ülimatelt tugevate ja laheda disainiga tuha-Aragamidega. Mis viimased tõsiselt hirmsaks teeb on asjaolu, et enam pole ainult mängija jumalaõgija. Jah, täpselt nii – nüüd saavad ka koletised (õnneks ainult eelmainitud tuhatüübid) õgida mängijat, omastades endale uusi liigutusi, tehes kohutaval hulgal haiget ning… minnes põlema. Ahjaa, kui mängija saab pihta rünnakuga, mis teda „õgib“, saab ta tasuta kingituseks kaasa endale staatusefekti, mis saadab ta elupunktide lõppedes mitte staadiumisse, kus teda elustada saab, vaid otse surnuaeda.

Arvestades, et kui Aragami peaks mängija ära õgima, on kõik koletise rünnakud koheselt surmavad (ma ei tee nalja, sõna otseses mõttes piisab vaid ühest laksust, et ka täis eluriba puhul pill nurka visata), seega tuleb olla eriti ettevaatlik, et mitte pihta saada. Samas sain tänu sellele meeletult hea elamuse, sest pidin päriselt mõtlema: „Kui kaugel peaksin vastasest olema? Millal ma teda lüüa saan? Millal eest ära jooksma pean? Kas peaksin blokeerima?“ Kui tavaliselt saab koletised mulda taotud lihtsalt pidevalt rünnates, siis tuha-tüüpi Aragamidega need asjad nii lihtsalt ei käi. Nad on tõsiselt teretulnud värskendused, mida oli tegelikult vaja juba eelmises mängus.

Audiovisuaalse poole pealt jäid mulle enim meelde üks parimaid heliribasid viimase viie aasta jooksul ning taaskord võrratult animeeritud vaheklipid animestuudio Ufotable poolt. Üleüldiselt näeb teos silmale hea välja, kuna see pole enam pihukonsoolide vanglas lõksus. Alad, kus mängija võitleb, on suuremad kui kunagi varem ning näevad välja ääretult kaunid. Eriti meeldis mulle üks mahajäetud linn, kus kasvasid ilusad lillakasroosad helendavad lilled.

Muusika oli fenomenaalne. Ei saa rääkida God Eaterist, kui selles pole juustust 80ndate iseloomuga rokipala. Seekord on tolleks „Nemesis“, mida esimest korda kuuleb mängija loosiseselt väga olulisel kohal, luues ülimalt hea momendi terve seeria ajaloos. Ülejäänud heliriba ei jää sellele kuidagi alla. Iga pala – olgu see tavaline avastamismuusika, võitlusmeloodia või koguni bossilugu – annab niivõrd oskuslikult tuju ning emotsioone edasi, et ma vahepeal lihtsalt keerasin seadetest ülejäänud helid maha, et ainult muusikat kuulata. Loodan, et kunagi tuleb võimalus osta teose heliplaate eraldi, sest lihtsalt… fantastiline.

God Eater 3 on sarja parim mäng. Sellele aitavad kaasa hea mängitavus, kõrvu paitav heliriba, naturaalselt presenteeritud tegelased ning emotsionaalne lugu, mis tegi kohati silmagi märjaks. Seeria arengule on abiks tulnud ka pihukonsoolide minevikku jätmine, andes arendajatele vabamad käed ning rohkem võimalusi koletiste, maailmade ning mehaanikate parandamiseks.

Kui mäng on juba praegu nii hea ja see saab tasuta juurde veel üle saja missiooni, mis lisavad loole ja tegelastele värskust… ei näe ma mitte mingissugustki vabandust, miks God Eater 3 ei peaks minu tänavuse TOP 5 seas olema!