Ma pole tänaseni Nintendo Switchi peal Bayonetta 2 mänginud ja seda kõike puhtalt oma jäärapäisuse tõttu

„Sten, kas sa mängisid Bayonetta 2 Switchi peal läbi?“ küsis Andri hommikul esimese asjana. Nagu ta alati teeb. Pidin eitava vastuse andma. Mitte, et ma üritanud poleks.

Mullu veebruaris Nintendo hübriidkonsoolile jõudnud Bayonetta 2 füüsilise kaardiga tuleb nimelt kaasa ka digitaalne kood seeria esimesele osale. Kuna tol hetkel oli minu mälu juuksemaagiat kasutava nõia kohalt ääretult hägune, laadisin esmalt alla tema seikluse alguspunkti ja võtsin vastu kangekaelse otsuse, et enne ma teise osaga ei alusta, kui esimese lõputiitrid on viimse tilgani Switchi ekraani ülemise serva taha kadunud.

Aga siin me oleme, möödunud on pea aasta ning mina istun jätkuvalt Bayonetta 2 ukse taga ja keerutan pöidlaid. Uks on lukus, võti aga kadunud. Võtmeks on üks konkreetne esimese osa bossikaklus, mille võidu… noh, võti on minu jaoks hoomamatu. Ega mul pole muidugi püsivust (ja veel vähem aega), et maha istuda, pikem analüüs teha ning seejärel proovida, proovida, proovida, et suur kurjam alistada. Pigem näeb iga mu katsetus välja selline, et aeg-ajalt lükkan Bayonetta tööle, madistan paar minutit tolle bossiga, vannun ja sõiman, üritan edutult ajusopist vastust leida ning seejärel lülitan Switchi välja või vahetan mängu.

Olen paar korda mõlgutanud järgnevat mõtet: „Ah, mingu see esimene osa puu alla, olen seda ju kunagi mänginud ja sellest peaks piisama. Aitab! Täna panen Bayonetta 2 kaardi konsooli!“ Mõtteks see vaid jääbki, sest siis tõstab pead mu kangekaelsus, mis lihtsalt ei luba seeria teist sissekannet mängima hakata, kui esimene alles pooleli on. Ja nii leiangi ennast veidra seisaku keskelt.

Ning see on kurb, sest Bayonetta 2 on ääretult lõbus mäng!