One Strike – mäng, kus teine löök oleks juba laiba mõnitamine.

Ma mäletan veel selgesti aega, mil pingutasin meeletult selle nimel, et kaklusmängude skeenesse uusi mängijaid juurde saada. Enamik antud žanri teoseid on üldjuhul keerukamat tüüpi. Mängijad, kes antud maailma esmakordselt sisenevad on tavaliselt pahviks löödud. Kuidas ometi kõik need erinevad tegelased ja nende rünnakute kombinatsioonid pähe õppida ning – mis peamine – õpitut ka õigesti rakendada?

Jumal tänatud, et meil on olemas mängud, mis toetavad nn. auto-kombo süsteemi ja samuti teosed, mis on lihtsakoelised ning kiiresti õpitavad. Üks sellistest on Nintendo Switchil saadaval olev One Strike. Õige pisut keerukam, kui Dive Kick, aga siiski piisavalt lihtne, et paarikümne minutiga mehaanika selgeks saada ning kõikide tegelastega põgusalt tutvust teha. Sealt edasi algab juba sügavam mõttemäng, sest üllitise mehhaanika ei tohiks kellelgi üle jõu käia.

One Strike’i puhul on tegu kaklusmänguga, kus kaks karakterit ühe ekraani ulatuses omavahel madistavad. Õhkkond ja tegelased on disainitud mõjutatult keskaegsest Jaapanist, üleüldiseks kunstiliseks stiiliks on aga piksliline visuaal – peaaegu nagu vana 8-bitine graafika, aga pisut selgem, pisut teravam ja pisut värvikam. Loomulikult on pilt ja muusika omavahel suurepärases sümbioosis.

Mis aga kõige peamisem, ehk nagu mängu nimigi ütleb (tõlkes üks ainukene rünnak), on igal tegelasel täpselt üks elu. Kui vastase mõõk mängija tegelast puudutab, on võitlus elu ja surma nimel lõppenud. Teoses on kaks peamist mängulaadi: Lugu, kus igal tegelasel on kasutada üks elu ning peale surma alustab mängija kogu mängu otsast; ning Arcade, milles igal tegelasel on kasutada viis elu. Saab mängida ka kolmeliikmeliste meeskondadega, igal meeskonnaliikmel on samuti üks elu.

One Strike on oma olemuse ehk kaklusmängu kohta ülimalt lihtne. D-padiga liigutatakse oma tegelast, ühe nupuga rünnatakse, teisega blokeeritakse rünnakuid ning n-ö õlanuppudega kukerpallitatakse või põigeldakse korraks kiiresti edasi tagasi. See tähendab, et antud mänguga on väga lihtne hakata inimestele õpetama kaklusmängude fundamentaalseid tõdesid ning üleüldist arusaama – „miks ja mida ma millal vajutama pean“.

Tegelasi on kokku kuus, kellest kolm võitlevad suhteliselt sarnase stiiliga – nemad etendavad justkui klassikalisi samuraisid. Ühekordsel rünnakunupu vajutusel tõstab tegelane mõõga ning teistkordsel vajutamisel sooritab rünnaku. Teise nupuga on võimalik vastase rünnakuid blokeerida. See viimane peab muidugi toimuma vastavalt rünnakule väga täpse ajastusega (pareerimissüsteem). Ülejäänud kolm on niinimetatud „räpaselt“ võitlevad muidumehed. Neil kõigil on eripärane stiil ning nendega mängimine on puhas lust. Seega võib öelda, et teoses on esindatud lausa erinevad võitlusstiilid.

Element, millest mina isiklikult väga puudust tundsin, oli võrgumäng. One Strike’is on olemas võistluslaad, kus mängija saab äkksurmaturniiri vormis arvutitegelaste vastu madistada. Paraku mitte mingit netis mängimise tuge ei ole. Sellest on väga kahju, sest One Strike oleks igati sobilik nii sõpradega kui ka võhivõõrastega koos kaklemiseks.

Kuna mängul on tegelikult sisu suhteliselt vähe, on One Strike saadaval ka väga mõistliku hinnaga – Steamis umbkaudu 5 eurot ning Nintendo Switchile soodukaga kusagil ühe euro ringis. Tolle hinna eest saab mängija endale väga mõnusa ja lõbusa meelelahutuse. Samuti on teos niivõrd lihtne, et kui tahta sõpradega koos mõnel peol või istumisel mängida, ei pea muretsema, et uued tulijad ei saa One Strike’i endale selgeks.

Tegemist on mõnus ja lihtsakoelise sissejuhatusega üleüldisesse kaklusmängude maailma.