Resident Evil 2 on hirmuäratav ja ma vihkan seda, aga ma armastan seda

Absoluutselt iga element Resident Evil 2 juures kisendab: „Kvaliteet!“ Teos näeb suurepärane välja, audiodisain on lihtsalt fenomenaalne ning mängitavus rahuldustpakkuv. Ainult tolle nimekirja järgi võiks ju eeldada, et ma armastan seda mängu.

Jah.

Ja… ei.

Ma vihkan Resident Evil 2-te. Ma jälestan seda. Iga hetk, mil antud mäng minuga samas dimensioonis eksisteerib, on mu jaoks totaalne piin. Ma vihkan, kuivõrd hea see on. Vihkan, et mõtlen selle mängimisele tihemini, kui tahaksin endale tunnistada. Ma ärkan hommikuti üles ning üks mitmetest mõtetest, mis koheselt mu peas tiirlema hakkavad, on: „Kurat, ma tahaksin täna Resident Evil 2-te mängida.“ Sellega on ainult üks suur probleem.

Ma väga ei julge.

Õudusfilmide puhul ei ole mul mingit probleemi, tegemist on ühe mu lemmikuima filmižanriga. Mängud? Hoidke need minust eemal! Näiteks Dead Space’i esimese nelja leveli läbimiseks kulus mul aastaid ning iga mängukord nägi välja nõnda, et kõik tuled toas põlesid ja keegi istus kõrval. Et ma, noh, üksi ei peaks olema.

See ei aidanud. Ikka oli meeletult hirmus.

Resident Evil 2 puhul on asi veelgi keerulisem, sest kui Dead Space’i koletud mutantelukad said alistatud kärmete ja täpsete laskudega, siis Raccoon City vallutanud lõrisevad loivajad võivad vahel eriti vastupidava koljuga olla, mistõttu võib nende teistkordsele surmale kaasa aitamine nõuda terve püstolisalve. Seda õudsem on moment, kui pimeda koridori nurga tagant kargab ootamatult välja üks kõndiv laip, kelle ebamaiselt kaugeleulatuv haare minu hõrgu kaelaliha poole kahmavad.

Kõige hullem on aga asjaolu, et ma ei ole ühe teatud gigantse härrasmehega veel kohtuda jõudnud…

Ja noh, kohe üldse ei tahaks seda teha.

Aga samas ei jõua ma seda ära oodata!