ARVUSTUS: One Piece: World Seeker

Oma nooruspõlves olin tunduvalt suurem japanofiil kui täna. Mu raamaturiiulid olid mangadest lookas, mu välisel kõvakettal puhkas sadade gigabaitide jagu animet. Ainult virtuaalsete meelelahutajate kollektsioon jäi tollest hobist puutumata – häid animemänge toona minu silmad ei olnud näinud.

Sellest oli aga ääretult kahju, eriti kui arvestada fakti, et minu lemmiksari „One Piece“ oli (ja on jätkuvalt) ääretult fantaasiarikas – ülivõimeid omavate piraatide ajastust pajatav seeria pakkus mitmekülgseid keskkondi, huvitavaid karaktereid, ägedaid lahinguid, kuhjaga huumorit ja südamlikkust ning (see on nüüd võtmesõna) lõbu.

Küsimus ei olnud selles, et „One Piece’i“ põhjal poleks ühtegi mängu tehtud – tänaseks päevaks on valmis vorbitud 38 erinevat teost ja siia hulka ei kuulu sarja tuntuimate karakterite arvukad külalisesinemised muudes mängudes. Probleem oli lihtne, elame ju ikkagi Maarjamaal, kuhu toona säherdused veidrused naljalt ei jõudnud ning digitaalse lihtsuse võidukäik oli alles tulevikumuusika.

Nüüd, aastal 2019 on minu mured otsa saanud. Ligipääs lemmikanimel põhinevatele videomängudele on olemas ning, mis veelgi positiivsem, neist värskeim – One Piece: World Seeker – on igati mängimist väärt!

Piraadikuningaks saada ihkav Monkey D. Luffy ning ülejäänud Õlgkaabu piraatide meeskond jõuab oma järjekordse aardejahi käigus Õhuvangla (vangla, mis oma nimele kohaselt „ripub“ õhus) müüride vahele. Selgub, et tegemist on lõksuga, ent õnneks suudavad meie kangelased stoilise vangivalvuri Isaaci küüsist põgeneda. Vehkat tegemine viib nad Õhuvangla all asuva Vanglasaare peale, mille elanikud on kahte leeri jagunenud. Ühed pooldavad võimu enda käpa all hoidvat mereväge, teised on neile aga totaalselt vastu. Kahte osapoolt üritab lepitada noor neiu Jeanne, sellele viskab kaikaid kodaratesse aga tema vend – just too eelnimetatud vangivalvur.

Narratiiv on lihtne, ent mõjuv. Tee peal kostitatakse mängijat nii muheda, juba tuttavaks saanud huumoriga kui ka survestatakse pisarakanaleid. Kvaliteedi taga seisab sarja autor Eiichiro Oda isiklikult, kelle sulest sündisid nii originaalstsenaarium kui ka sellega kaasnevad tegelased. Küll aga sõltub loo tugevus mängija varasemast tutvusest manga ja/või animega – sündmused leiavad aset kuskil mangaseeria praeguse punkti ligidal (olgu öeldud, et sari alustas 1997. aastal ning tänaseks on ilmunud üle 900 peatüki).

Varasemalt juhtunuga mängusiseselt tutvuda pole võimalik – ei mingeid kirjeldusi, ei mingit entsüklopeediat. See muidugi ei tähenda, et uued tulijad oleksid võimetud teosest naudingut leidma, ent kindlasti on World Seeker fännitootena väärtuslikum. Ilmekalt kõnetab viimast väidet ka asjaolu, et loo jooksul jõuab Luffy kohtuda paljude varasemate vaenlaste ja liitlastega, kelle nägemise n-ö rõõm rohelise lehega sõitjale kogemata jääb.

Mängitavuselt on One Piece: World Seeker kolmanda isiku vaates seiklusmärul. Mängija kontrolli Õlgkaabu piraatide ninameest Luffyt, kes oma lapsepõlves pistis nahka Gum Gum marja nime kandva vilja, mis röövis talt võime ujuda, ent muutis ta samal ajal kummimeheks. Jah, Luffy võib enda jäsemetega teha mida tahes: ragulkaks venitada, täis puhuda, kuule tagasi lennutada ja muud säärast. Mängu võtmes jagatakse võimed enamjaolt kahe alaliigi vahel laiali – üheks on kiiremat võitlemist eelistav stiil; teiseks aeglasem löömine, mis teeb aga vastastele korraga pisut rohkem haiget.

Lisaks saab mõlemat viisi täiustada ja arengupuul erinevate elementide lahtilukustamisega mitmekülgsemaks muuta, kuid üldises plaanis möödub valdav enamus mängust ühe nupu klõbistamisega. Sellest tulenevalt tasuks aeg-ajalt avastamisele ja tibakene pealiskaudsete lisamissioonide tarbeks aega jätta, sest pidev kaklemine võib muutuda üheülbaliseks. Samuti tasuks aeg-ajalt alternatiivset lähenemist proovida, sest tänu algelisele hiilimismehaanikale saab vahel vaenlaseid vaikseltki elimineerida. Teatud riba täitmisel saab kasutada ka supervõimet, mis muudab Luffy eriti suureks, tugevaks ja vihaseks.

Vangisaar on täpselt paraja suurusega avatud maailm, mis pakub avastamiseks erineva olemusega linnasid ja külakesi, mille vahele jäävad ilusad rohelised väljad ja metsad ning lauged kuldsed rannad. Üleüldse on teos ääretult värviline ning kes mind teab või on varem mu artikleid lugenud, see ehk teab, kuivõrd palju ma hindan ühe mängu juures värvipaleti julget kasutust.

Gum Gum marja võimed pole vaid piraatide ja mereväelaste naha tuliseks kütmiseks. Käte venitamise abil saab Luffy haarata kõrgetest puulatvadest, majakatustest, tänavalampidest ja muudest abivahenditest, et end seejärel taevalaotusesse lennutada. Tegemist pole just Marvel’s Spider-Mani laadse perfektse lahendusena, ent mööda Vanglasaart ringi lennata ja joosta on sellegipoolest äärmiselt rahuldustpakkuv.

Kui rääkida teose negatiivsetest aspektidest (jättes kõrvale juba mainitud pisut üksluise madistamise), tuleb ära mainida avatud maailma veider kasutus. Nimelt jääb sektsioon kaardist veidral kombel tähelepanuta. Asi poleks niivõrd kentsakas, kui tegemist poleks üpriski suure linnaga saare põhjaosas. Jääb üle vaid oodata, kas planeeritud lisaosa toob sinna rohkem tegevust või jäävadki, ee… *guugeldab* …Emerald Towni tänavad tühjaks. Üleüldse võib Vanglasaare asustatus aeg-ajalt tunduda pisut tagasihoidlik.

Siia-sinna on jäänud Jaapanist pärit mängudele omaseid vimkasid. Näiteks mõned vahevideod, mis mängivad täpselt enne lahingusse asumist, on totaalselt tarbetud. Samuti tuleb sõrme viibutada asjaolu poole, et kirstude avamine on äärmiselt aeglane tegevus. See on juba iseenesest vägagi tüütu, aga kui selgub, et protsessi kiirendamine käib läbi arengupuu, tekib tahtmine koputada selle inimese uksele, kes taolise otsuse vastu võttis.

One Piece: World Seeker võib keskmiselt kesta umbes 10 tundi, ise suutsin tolle numbri kahekordistada. Algselt valitud normaalne raskusaste jäi lõppkokkuvõttes siiski üsnagi lihtsaks – Luffy suutis hinge heita vaid paaril üksikul korral ning sedagi pigem minu tähelepanematuse kui mängu poolt esitatud väljakutse tõttu.

One Piece: World Seeker ei ole ideaalne mäng, kaugeltki sellest. Ometigi nautisin pea igat minutit, mille teose seltsis veetsin. Fännidele on tegemist kohustusliku ostuga, mis pakub ohtralt äratundmisrõõmu, mõnusa olemise ning südamliku loo nüüdseks juba armsaks saanud piraadikamba seltsis.