Tänapäeval armastatakse öelda, et inimese suurim varandus on teadmised. Väga osavalt ja mõtlemapanevalt esitatud hüpotees. Mis on inimese suurim varandus? Ma usun, et ka paljud Teist, kallid lugejad, nõustute minuga, et teadmised sobivad antud kategooriasse väga kenasti.
Paraku vanemal ajal päris samamoodi ei mõeldud. Keskajal kas oli käegakatsutavat kulda… või ei olnud. See tegi sinust tõelise mehe ning võimaldas ühtlasi ka juurdepääsu teadmistele. Kui keegi keskaja terminit ei tea, siis see on too kuningate, rüütlite, losside ja kuldmüntidega täidetud kirstude ajastu. Just see sama ajastu on andnud paljuski inspiratsiooni mängule Treasure Stack.
Tunnistan siinkohal ausalt, et ma pole varasemalt väga palju mõistatusmänge mänginud. Siiski on Tetrisel mu lapsepõlves väga oluline koht. Nintendo DS käsikonsooli ilmumise aegadel nautisin ka Zoo Keeper nimelist mängu. Paraku selle viimase näol oli tegu kõige tavalisema „pane samad värvid kõrvuti ja võida“ klotside nihutamise mänguga. Standardsete kuubikute asemel olid ruudukujulised värvilised loomad, aga ma usun, et Te kõik saate aru, mida ma silmas pean – just nagu enamus neid kolm-värvi-ritta-puslekad tänapäeval on. Mul oli tekkinud kuvand, et antud žanri mängud (ma ei pea siinkohal silmas sihi-ja-kliki teoseid) ongi tühipaljas ruudukeste või pallikeste üksteise kõrvale nihutamine. Oi, kuidas ma eksisin.
Treasure Stacki mänguala näeb välja nagu enamus mõistatusmängude standardtasemed – pikkupidi paigutatud ristküliku kujuline raam, mille ülemisest äärest langevad alla kaheosalised klotsid. Klotside täiteks võivad olla kas värvilised aardekirstud, võtmed või erinevate superomadustega relvad. Mängu eesmärgiks on saada mitu samavärvilist aardekirstu külgipidi kokku ning seejärel need vastavat värvi võtmega avada. Kui see õnnestub, avaldavad kirstud mängijale oma sisu, ehk aarde ning vabastavad oma koha mänguplatsil järgmiste kirstude tarbeks.
Mis teeb Treasure Stackist minu silmis vahva ja omapärase mängu on asjaolu, et ülevalt alla langevate klotsidega ei saa manipuleerida otseselt nagu näiteks Tetrises või Puyo Puyo’s. Selle asemel on mängijal juhtida pisikest mõõtu tegelane, kes mänguala raamides ringi liigub, aardekirstude peale hüppab, kirste liigutab ja õigetesse kohtadesse tõstab. Ühesõnaga kuhjab varandust. Sarnaselt Tetrisele on võimalik ka klotse kiiremini ülevalt alla liikuma panna. Selle jaoks peab mängija poolt juhitud karakter lennutama kirstu külge konksuga nööri ning klotsid toore jõuga allapoole tõmbama. Sisuliselt tegutseb mängija väga konkreetses alas konkreetselt platvormikat mängides, samal ajal, kui taevast varandust sajab.
Mängu käigus lukustuvad lahti ka erinevad tegelased ja erinevad konksud. Mida rohkem kirste avada, seda rohkem on mängijal kulda, mis võrdub Treasure Stackis kogemuspunktidega. Kõigi tegelaste disain on inspireeritud keskajast. Olemas on talupojad, rüütlid, aadlikud ja muud säärased karakterid. Erinevatel tegelastel ei ole küll erinevaid võimeid ja omadusi, aga antud mängu puhul pole see ei oluline ega vajalik.
Kogu mäng on 8-bitises stiilis. Mõne mängu puhul paneks see küsima, kas tegu on hea visuaalse valikuga? Treasure Stacki puhul julgen väita, et pigem lubab antud lähenemine mängijal keskenduda kirstudele ja nende liigutamisele. Et mäng ei oleks liialt lihtne, tekib ekraanile teatud aja tagant spetsiaalseid kuubikuid, mida saab eemaldad relvade abil või nende vahetus läheduses kirstude avamisega. Enamjaolt muutub puslemängudes klotside langemise tempo teatud aja möödudes kiiremaks, samamoodi ka Treasure Stackis.
Kuna kirstude tõstmisel ja kirstude liigutamisel ei mängi rolli, kui mitu neid parasjagu üksteise otsa kuhjatud on, annab see mängule kaks olulist lisaväärtust. Esiteks avaneb uus strateegiline aken, mis annab mängule keskmisest keerulisema taktika ja planeerimise võimaluse. Võttis üksjagu aega, et kohandada ennast õigeid situatsioone nägema, mänguplatsi õigesti lugema ja kiiretes olukordades õiged kirste õigesse kohta paigutama. Teiseks on lihtsalt väga lõbus vaadata, kuidas pisikene raudrüüs vennikene liigutab kirstude hunnikut, mis on umbes 4 või 5 tema enda keha pikkust.
Kokkuvõtvalt ei ole tegu just kerge mänguga. Kindlasti ei ole minu mõistatus- ja platvormimisoskused maailmatasemel, aga Tetris 99-s leian ma ennast tihti vähemalt esikümne seas. Treasure Stackis kipuvad minu mänguseansid paraku lõppema peale paari minutit. Järelikult tahab taktika veel lihvimist.
Puslesõpradele või inimestele, kes tahaksid lihtsalt oma näpuosavust ja mõistuse teravust lühikeste seansside kaupa treenida, on Treasure Stack siiski just õige valik. Mäng on saadaval kõigil viimase ajastu konsoolidel ja arvutil ning teose loojad PIXELAKES LLC ei koori ka mängija seljast mitut nahka – maksumus jääb (sõltuvalt platvormist) alla 20 euro. Minu silmis kindlasti arukam investeering, kui mis iganes pane-kolm-värvi-ritta telefonimäng.
Värske ⚡
-
Ludoloogia logi: Tšehhis tehtud tulistamised
Head iseseisvuspäeva, Tšehhi! Tšehhi on mänge loovatest riikidest üks mu lemmikumatest. Seal on läbi aegade …
-
MängudeÖÖ vestlusring: Vaimne tervis ja Rollimängud
Mängimine on tähtsal kohal, et siin segases maailmas tervet mõistust säilitada. Kuidas aga kasutatakse just …
-
Teine Tase 498 × Kes on tugevam: videomäng või mängur?
Sten on viimaste nädalate jooksul mänginud ühte mängu, mis talle kohe kuidagi rahu ei tahtnud …