VASTASSEIS: Jack Orlando: A Cinematic Adventure VS. Tony Tough and the Night of Roasted Moth

Kaheksanda vastasseisuga naaseme taas hiireklikiseikluste juurde. Seekord astuvad üksteise vastu õige eakad mängud, mis tonaalsuselt erinevad, kuid ikkagi suurte sarnasustega.

MIS ON MÄNGUDEL ÜHIST?

Nagu eelmises seikluste vastasseisus, on esmamärgatavad sarnasused pealkirjas ja peaosalistes. Mõlema mängu sangarid on kollakaid mantleid ja punaseid lipse kandvad (kuid ka maskeeringuid kasutavad) eradetektiivid, kes oma nimed – Jack Orlando ja Tony Tough – ka mängutiitlisse sebinud.

Mõlema mängu esmaversioonid tulid välja aastal 1997, kuid mitte oma lõplikus vihmamantlikuues. Jack Orlando: A Cinematic Adventure sai täiendatud Director’s Cuti aastal 2001, Tony Tough and the Night of Roasted Moths ingliskeelne versioon leidis avaldaja alles 2002. aastaks.

Mõlema mängu eri versioonidega on olnud seotud mitmed stuudiod ja paljud väljaandjad, kuid sellel pikemalt ei peatu. Oluline on, et Jack Orlando loodi Poolas esialgu poolakeelsena, Tony Tough Itaalias sealsele rahvale arusaadavana. Kuigi mängud loodi Euroopas, toimuvad tegevused USA-s.

Loomulikult on nii vanad seiklused traditsiooniliselt kahemõõtmelised ja isomeetrilises vaates. Mõlemas mängus käib käskude jagamine verbcoin’i kaudu, mis pole kõige mugavam ja kiirem lahendus, kuid töötab. Tavapärane aga pole, et seiklusmängudel on raskusastmed, kuid ometi on neil mõlemal kaks keerukusviisi. Mina tegin mõlemad raskema astmega läbi, kuid kumbagi puhul ei saanud näpuga järge ajamata aru, mida teha. Kui keegi tuleks mulle ütlema, et ta tegi selle mängu ise oma peaga läbi, kahtleksin ta ratsionaalses mõistuses. Mina kasutasin interneti abi häbenemata, sest teosed on ebaloogilised ja segased.

MATERJALI HINGE(PIINADE)LE

Jack Orlando film noir’ilik lugu 30ndate allakäinud eradetektiivist pole halb. Endine kangelane satub joomauimasena valel ajal valesse kõrvaltänavasse ning lavastatakse süüdi mõrvas. Enda puhtaks pesemiseks antakse talle vanade teenete eest 48 tundi ning uurija sukeldubki maffia ja selle kahtlaste mahhinatsioonide päevavalgele toomiseks suurlinna pimedatesse nurgatagustesse, valvatud tagatubadesse ja mujale, kuhu teda ei oodata. Raskemal tasemel on võimalik sageli ka surma saada, kuid kuna Jack Orlando on üks vastik ülbik, siis kurbust nood hetked ei too. Pigem tüdimust, et taas vaja edenemiseks lisaliigutus teha.

Tony Tough on absurdikomöödia, milles lühike ja totu äbarik peab ennast kõvaks eradetektiiviks. Tema aju on täis küll triviaalset raamatutarkust ja vandenõuteooriaid, kuid intellektuaalsest piiratusest räägib tõik, et ta peab põikpäiselt oma tapiirist abilist koeraks. Vaimsele ja füüsilisele armetusele vaatamata suundub mees halloweeniööl oma lemmiklooma röövi järel teda kohe kahtlasesse naabrusesse lõbustusparki päästma.

Tony Tough matkib LucasArtsi seiklusi Day of the Tentacle ja Sam & Max Hit the Road ning omal ajal võis selline labane huumor ning sõna otseses mõttes karvaseid ja sulelisi tegelasi täis olev mäng äge olla, aga praeguses ajas minu maitse siit naerupäästikuid ei leia. Ainsad naljad, mis mõnikord natukenegi muigama panevad, on neljandat seina lõhkuvad viited.

MÄNGITAVUS

Jack Orlando on näide, kuidas hiireklikiseiklust mitte teha. Siin pole loogikat ega tegevusvihjeid, see-eest on kuhjaga kasutut nodi, tühjasid asukohti, tähtsusetuid tegelasi ja asjasse puutumatut loba. Siin on tehtud kõik, et mängija oleks pidevalt mitte ainult segaduses, vaid ahastuses. Enamus ajast pole aru saada, mis mu ülesanne on, veel vähem, kuidas seda saavutada. Mängu disainerid, kui seda rolli neile üldse omistada, on pigem piinajad kui meelelahutajad, raisates mängija aega ning jooksutades teda paljudes tubades, kus hämmastaval kombel pole midagi olulist. Ebamugav hõlmaalune inventarikasutus, kuhu kõik kasulik ja ebavajalik kola koguneb, ei tundu muude murede kõrval miski.

Tony Tough ei ole kuigi palju parem – samuti ebaloogiline ja olematute vihjetega. Ilma abita kompaks mängijad pimeduses. Vähemalt pole selles mängus Toughil erinevalt Orlandost (raskemal tasemel) võimalik surma saada ja taskud ei paisu nii punni. On selleski teoses eesmärkidega mitteseotud juttu palju. Kui stsenaarium oleks (minu maitse järgi) naljakas, lisaks see atmosfäärile sära, kuid antud juhul venitab niigi aeglast edenemistempot.

SILMALE

Jack Orlando on ikkagi üle kahe dekaadi vana, kuid kui sellest tulenevatest tehnilistest  piirangutest (madal pikslilahutus, ebasujuvad animatsioonid) mööda vaadata, on Jacki kodulinn päris atraktiivne ja stseenid hästi joonistatud. Pilt on mängu parim külg ning tegelikult selle multikalik kvaliteet oligi põhjus, miks see kunagi mu radarile jäi.

Tony Tough ülevõlli pildikeel meenutab oma LucasArtsi eeskujusid ja on omamoodi vaimukas. Tõenäoliselt võib ka siin välimust mängu tugevaimaks küljeks pidada, kuigi üldist taset arvestades ei näita see palju.

KÕRVALE

Jack Orlando kõlaritäide on kõikuva kvaliteediga. Vahepealne jazzitaust on päris sobiv, kuid osalt hakkab muusika tüütama, eriti mängu viimase faasi militaarne pasundamine. Veelgi drastilisemad on häälnäitlejate esitused. Mõned on okeid, sealhulgas suudab peategelase hääl mehe ebameeldivaks tüübiks teha. Suur osa kõnelejaid vajanuks aga paremaid esitajaid.

Tony Tough muusika on vaikne ja tähelepandamatu. Üksikud heliefektid on multikalikud. Kõige rohkem kuuleb jutuvada, ja seda on rohkelt. Enamasti lobiseb oma kiunuva ja tüütava häälega Tony, kuid omajagu on ka temaga dialoogi pidajaid. Sihilikult ülepingutavate näitlejate seas on ka Jon St. John – mees, kes tuntud Duke Nukemina.

JÄRELKAJA

Kuigi mõlemad mängud on Steamis saadaval, on need suhteliselt unustatud ja üheski seikluste kuldajastut meenutavates edetabelites neid ei nimetata. Tony Toughi järg alapealkirjaga A Rake’s Progress ei suutnud vähese huvi tõttu isegi väliskirjastajat leida ja jäi 2006. aastal ilmudes itaaliakeelsena ainult koduturule.

Kumbagi neist mängudest ei saa teisest paremaks pidada ja kellegi teise kui tõsihingelise hiireklikiseikleja arvutisse nood vaevalt et sobivad.