ARVUSTUS: RAGE

Nüüd, mil peagi on ilmumas RAGE 2, tekib tunne, et oleme midagi tegemata jätnud. Maksame võlad! Siin ta on (pisikese hilinemisega) – esimese RAGE arvustus.

Aasta oli 2011, kui esimene osa meieni jõudis, seega meeldetuletuseks otsustasin mängu PlayStation 3 konsoolil teistkordselt läbida. Senimaani mäletasin sellest ainult lõppu (Miks? Sellest juba hiljem). Aasta on 2029. Maa suunas liigub kurjakuulutav asteroid, mis kokkupõrkel hävitab enamuse tsivilisatsioonist ning muudab maailma tühermaaks.

Vähesed, kes hävitusest pääsesid, peavad ellujäämise nimel omavahel (ning kiirituse tõttu muutunud mutantolenditega) võitlema hakkama. 106 aastat hiljem ärkab maa all olevas krüogeenses kapslis endine mereväe leitnant Nicholas Raine, kes on üks mitmest Eedeni projekti raames sinna pandud, ülesandega asteroidi hävingu järgse elu edendamiseks. Silmad lahti tehes avaneb mehele aga oodatust tunduvalt kaootilisem pilt.

Koopast väljudes satub Nicholas (ehk siis mina) rünnaku ohvriks, ent nagu välk selgest taevast päästetakse ta kellegi tundmatu poolt. Kes see on, miks ta mind aitab ja miks ma peaksin teda usaldama? Vastus on väga lihtne – minust saab salapärase päästja Dan Hagari ja tema pisikese külakaaslaste lobitöö tegija. Ilma pikema jututa pistetakse mulle relv pihku ja saadetakse tapatööd tegema.

Võtan püstoli, lähen sooritan ülesanded ja tulen tagasi kah veel! Ei räägi keegi mulle, mis maailmas toimub või kes on halvad. Süüa mulle ei anta ning, mis veelgi hullem – Nicholas pole tervelt 106 aastat pissil käinud! Ei tea, miks see algus mulle nii hinge läks. Õnneks sain sellest kiirelt üle, sest ma ei jää pikaks ühe mehe tööliseks!

Peale vaadates tahaksin RAGE’i hirmasti Mad Maxiga võrdlema hakata, kuid lähemalt uurides selgub, et kaks teost erinevad teineteisest ikka päris korralikult. Kindlasti võib paralleele tõmmata aga Borderlandsi seeria esimese osaga. Noh, tollega, mida keegi ei mäleta. Juba eos tekib lootus, et RAGE 2 kordab Borderlands 2 tulemust ning tõotab tulla edukas mäng. Kui nad ainult koos mängimise võimaluse ka sisse monteeriks.

Teine teos, millega paralleele tõmbaks oleks Prey. Jah, te lugesite õigesti. Juba algus on praktiliselt sama – ärkab mees, kes ei tea ööd ega mütsi ning hakkab vastuseid otsima. Nii üllatav, kui see ka pole, on Bethesda kasutanud Prey teoses täpselt samu heliklippe, mida RAGE’i mängus, näiteks territooriumi või ülesande muutusel (põhimõtteliselt on tegemist ikkagi sama stuudio üllitistega). Seega, kui palju ringi sõita, peab vahel ka väheke mõtlema, et mida täpsemalt ma mängin. Seda muidugi seetõttu, et olin need kaks teost värskelt järjest läbi mänginud.

Kõik „vead“ tunduvad pigem olevat sündinud minu muutunud harjumustest. Aastal 2019 olen harjunud tundliku kontrollsüsteemiga, võttes kätte PlayStation 3 puldi tekib kohe aga tunne, et terve konsool on kiviajast ja sihtimine võimatu. Soovitatavalt tuleks kohe alguses tundlikkus ära muuta, mis tõi mindki kohe maa peale tagasi. Mängimine muutub koheselt mugavaks.

Üllataval kombel on kõnealune 2011. aasta teos ajale väga hästi vastu pidanud – toonase teose kohta on pilt suhteliselt kvaliteetne. Näod on paigas, liigesed liiguvad ning igaühele on loodud ikkagi eraldi tegelaskuju. Mida mainida võiks on ehk asjaolu, et kohati on probleeme kaugemate detailide laadimisega, kuid see ei sega, kui tuletada meelde mängu sünnidaatumit.

Tulistamismehaanika meeldib mulle väga, sest pihtalaskmise punktid on paigas. Kui tulistada mööda, siis on see ikka, noh, mööda ning kui pähe ei lase, ega vaenlane pikali ei kuku küll. Justkui iga kehaosa oleks oma haavatavuse tasemega. Leidub ka olukordi, kus vaenlane istukil maas otsustab, et ta ei taha veel surra ning ägisedes edasi tulistab. Iroonilisena tundub siiski situatsioon, kus mutandid oma liikuvusega teevad nende tapmise keerukamaks, kui seda peaks tegema intelligentsemad, relvadega sõdurid. Samas surevad minu käepikenduse püssitoru ees lõpuks kõik.

Puudu ei ole ka võidusõit, mida on piisavas koguses ning erinevate eesmärkidega. Mina sain kihutamisest mõneks ajaks kindlasti oma isu täis. Vähe sellest, antud avatud maailmaga mängus on niisamagi sõites palju tegemist.

Hoiatus või siis pigem meeldetuletus: Ära unusta salvestada!  RAGE salvestab mängija progressiooni automaatselt, kuid need kohad on nii nagu ette juhtub. Õnneks saab seda ka manuaalselt vabalt valitud ajal teha. Sain seda salvestamise muret paar korda enda nahal kogeda, mispärast hoiatangi nüüd teisi.

RAGE on hästi säilinud ning erinevaid tegevusi leidub tundideks, kuid selle kõigega kaasneb üks AGA. Kui alguse ehmatusest sain kiiresti üle (mis oli ilmselt minu isiklik tragöödia), siis finaal nii kergelt meelest ei lähe. Palju rääkida ei saa, kuid lõpus tundub kõik lihtsam, kui see, milleks mind ette valmistatakse.

Kui on huvi värvika teise osa vastu, soovitan esimese osa kindlasti läbida. Mul isiklikult on näiteks hea meel, et selle uuesti ette võtsin. Positiivsed mälestused, nii palju kui neid oli, said kinnituse. Nagu eelpool mainitud on mäng ajahambale hästi vastu pidanud ja tegemist jagub pikaks ajaks.