VASTASSEIS: Medal of Honor Warfighter VS. Call of Duty: Black Ops II (üksikosad)

Seekord on vaatluse all üks neist mõõduvõtmistest, mida EA ja Activison iga aasta lõpus oma tulistamismängudega korraldavad. Duellipositsioonidele asuvad Medal of Honor Warfighter ja Call of Duty: Black Ops II. Kuna antud FPS-ide mitmikosad mulle huvi ei paku, astutakse üksteise vastu poole varustusega – ainult üksikosa kampaaniaga. Neil pooltel on ühist aga üllatavalt palju.

TAUST

Medal of Honor ja Call of Duty seeriatel on rohkem sidemeid, kui tõik, et mõlemad sarjad alustasid arvutimängijatele lustipakkumist selle sajandi alguses Teise maailmasõja relvakonfliktides kõmmutamise näol. Esimene Call of Duty tehti ju tiimi poolt, mis lõi lahku revolutsioonilise Medal of Honor: Allied Assault teinud stuudiost 2015, Inc. Jason West, Vince Zampella ja veel 20 mängutegijat panid püsti Infinity Wardi ja võtsid eesmärgiks teha MoH:AAst parem kõmmutaja.

Tänaseks on 2015, Inc. varjusurmas, teiste stuudiote viimased Medal of Honorid pole tuult tiibadesse saanud ja EA sundis brändi puhkama. Viimase MoH taga seisis Danger Close Games, mis nüüd ümberstruktureerituna on DICE Los Angeles.

Ka West ja Zampella pole enam ammu Call of Dutyga seotud ja Infinity Ward on vaid üks CoD põhisarja täiendav stuudio Sledgehammer Gamesi ja Treyarchi kõrval. Viimatinimetatu kätetöö ongi kogu Black Opsi alamseeria.

MIDA ON ÜHIST?

Mõlemad ilmusid arvutile (ja eelmise generatsiooni konsoolidele) 2012. aasta lõpus kolme nädala sees: Medal of Honor Warfighter 23. oktoobril, Call of Duty: Black Ops II 13. novembril. Mõlemad tulistamised on oma alamseeriate järjed, sest ka Warfighter jätkab 2010. aasta Medal of Honorit. Mõlema mängu põhistuudiod asuvad California osariigis Los Angelese metropolis üksteisest vähem kui viie miili kaugusel. Mõlemad USA eriüksusi ülistavad kangelaslikud militaartulistamised hüppavad ühelt tegelaselt teisele ja reisivad maailma eri nurkades. Paar riiki on ka kattuvad, näiteks Pakistan ja Jeemen.

Mõlema soolokampaania sisaldab rohkelt sissekirjutatud vaatemängulisi stseene, aga jahmatavalt palju on kattuvusi: tulvavees sumpamine, autoga kimamine, lennukitelt hüppamine, paatidelt kõmmutamine, droonide käsitlemine, tulejuhtimine, hiilimine, kinnipüütuna kambajõmmi hukkamise tunnistamine… Hoolimata näilisest tegevusrohkusest on mõlemad kampaaniad lühikesed, jäädes 4-5 tunni juurde.

Mõlemad mängud pakkuvad ka mitmeid nii uuemaid kui vanemaid filme meenutavaid hetki, näiteks „Captain Phillips“ ja „12 Strong“.

TEHNILINE TASE

Siin võib vabalt mängud ühte patta visata. Mängitavus ja mängumehhaanikad on sarnased. Pildikülg on mõlemal okei, asudes selles hallis alas, kus tänapäevaste standardite järgi on see aegunud ning samas pole FPS-id nii vanad, et retro-tunnet tekitada. Näitlejatööd, muusika, efektid – kõik on oma aja AAA-tasemele sobilikult tugevad, aga mitte eriliselt väljapaistvad. Välja arvatud Black Ops II Michael Rooker –  no pagan, tema omapärane hääl ei sobitu kuidagi sellesse rolli ja kompotti.

LOOMINGULISUS

Medal of Honor Warfighteri mürgel leiab aset tänapäeval paarikuulises ajaaknas käputäies riikides koridor-ehitusega tasemetel terroriste ja piraate taga ajades. Võrreldes vastasega on mäng reaalsem, kuid lugu veelgi raskemalt jälgitav. Lisaks valmistab see pidevalt piinlikke hetki vanemate Call of Duty ideede ja mehaanikate rämeda kopeerimisega. Midagi uut on raske Warfighterist leida.

Call of Duty: Black Ops II märuldamine toimub 1980ndatel ja 2025. aastal, mis võimaldab laiemat ampluaad. Tegevuspaiku on pea poole rohkem, tulevikutehnikal on tugev roll ja madina amplituud võimsam. Ühel hetkel ratsutatakse hobusega raketiheitjat viibutades, järgmisel juhitakse ventilatsioonišahtis robotputukat. Ka Medal of Honor Warfighteris on küllalt sõiduvahendite pealt täristamist, kuid kaljudel kiikumise, wingsuitiga liuglemise ja hävitajaga lendamise pöörasusteni ei küündita.

Black Ops II on põhimissioonides endiselt koridoritulistamine, kuid need on laiemaks tehtud ja võimaldavad tihti mitmeid edenemisteid. Natuke erinevalt võib areneda ka stoori, seda vastavalt valikutele ja lisaülesannete sooritusele. Loo keskmes on tagasi esimese Black Opsi trio Masoni, Woodsi ja Hudsoni näol, kuid põhisangariks on Masoni poeg. Uueks maailma rahu ähvardavaks vaenlaseks on ladina-ameeriklasest narkoärikas, kes oma dekaadidepikkuse viha ja pühendumisega on suure osa rahvastikust mässumeelseteks jüngriteks vorminud.

EPILOOG

Medal of Honor Warfighter võeti leigelt vastu ja põhjustas Medal of Honori brändi magamapaneku. Kuna tegemist on siiski suure nimega, tuleb see kunagi suure pauguga kindlasti tagasi.

Call of Duty: Black Ops II vastuvõtt oli hulga soojem, mida tõestab ka müügirekordite purustamine väljatuleku hetkel. Mitmikosa oli populaarsem ja oma meelitusfaktor oli zombide mängulaadil. Call of Duty on siiani võimas.

Minu jaoks ei suutnud aga kumbki lõbupakkumise latti ületada. Üksikosad osutusid niigi kesistest ootustest igavamateks. Need on ühetaoliselt nii unustamisväärsed, et juba mõne päeva möödudes on mul raske neist detaile meenutada.