VASTASSEIS: Deadfall Adventures VS. Alien Rage – Unlimited

Esimeses vastasseisus üle aasta tagasi esines huvitav seos Poolaga. Kümnendas, juubelimõõduvõtus naaseme Poola-seosetesse.

Kui kvantiteeti vaadata, polnud 2013. aastal Poolast tulnud läbi silmade vaates mängudel sugugi nigel aasta. Kevadel ilmusid Sniper: Ghost Warrior 2, Dead Island: Riptide, Chernobyl 3: Underground ja Call of Juarez: Gunslinger, septembris tuli veel otsa Shadow Warrior. Kui kvaliteeti vaadata, siis ninakrimpsutamispõhjust oli muidugi omajagu.

Aasta viimases kolmandikus ilmus ka kaks teost, mis ei kuulunud juba loodud sarjadesse. Neid täna vaatamegi. Teemalt on mängud küll diagonaalselt erinevad – ajalooline ja varem loodud maailm versus uusloomingu kosmoseulme, kuid ühisosa jagub.

MIS ON MÄNGUDEL ÜHIST?

Mõlemad FPS-id on tehtud Poolas ning ilmusid arvutile ja eelmise generatsiooni konsoolidele 2013. aasta sügisel kahe kuu jooksul: Alien Rage – Unlimited 24. septembril, Deadfall Adventures 15. novembril. Mõlemad leidsid omale ka väljaandjad Euroopast. Alien Rage – Unlimited jäi oma kodufirma  CI Gamesi levitada, Deadfall Adventuresi võttis oma hõlma alla Nordic Games (nüüdne THQ Nordic) Austrias. Mõlemad B-klassi fiilinguga tulistamised on tehtud Unreal Engine 3 peale ja graafikailuga eputada ei saa.

Kumbagi mängu juhitavatel meestel – Jamesil ja Jackil – on taastuv tervis ning nende osavust saab lahtilukustuvate võimetega veelgi parandada. Oma aja standarditele vastavalt saab muidugi ka lähivõitlushoope lahmida, bossivõitlustel lahendusi otsida, koridorides lonkida ja nõmedatel rööbassektsioonidel kulgeda.

Mõlema mitmikosad on samuti mitteüllatavalt välja surnud. Siinkohal on kohane märkida, et Alien Rage’i arvutiversiooni totter alatiitel Unlimited tähendabki mitmikosa olemasolu. Konsooliversioonidel see puuduvat.

INSPIRATSIOONIALLIKAD

Deadfall Adventures toimub Allan Quatermaini maailmas, kuigi kangelane on romaani-Quatermaini pojapoeg. Originaalne Quatermain, kelle seiklustest on nii raamatuid kui filme, on kirjanik H. Rider Haggardi loodud sangar ja ka üks Indiana Jonesi arhetüüpidest. Nii et loomulikult proovib Deadfall Adventures äratada huvi mängurites, kellele meeldivad kadunud varemed, peidetud varandused, unustatud maagia ja müstifitseeritud mütoloogia. Seega on sihtrühmaks mängurid, keda kõnetavad Indiana Jonesi, Tomb Raideri ja Unchartedi sarjad.

Alien Rage on selgelt šnitti võtnud vanakooli ulmetulistamistest nagu Doom, Quake, Bulletstorm ja teised, kus võitmatu macho-mees relvadega vehib. Kuigi siin pole originaalsust, ei vaevle vanakoolilik Alien Rage identiteedikriisi käes – see on vanade ulmetulistamiste kloon ja sihitud just seda hõngu otsivatele möllusõpradele.

MÄNGITAVUS

Deadfall Adventuresi lahingud ei paku mingit lusti. Keskpärased relvad, muljetavaldamatud vastased ja vaatemängulisuse puudumine loovad kokku nigela paketi. Tore nipp on ärganud muumiate valgusega süütamise vajadus enne, kui neile viga saab teha, kuid sellise ühe triki poniks mäng jääbki. Pealegi varjutavad häid külgi nähtamatud kuule takistavad servad ja seinad.

Üks suurimaid möödalaske on olnud aga keskkonnamõistatuste lisamine. Need pärsivad niigi lonkavat tempot ja pealegi on pusled jurad. Võibolla on asi minus, sest ma olen neid ülesandeid hiireklikiseiklustes juba korduvalt lahendanud? Tulistajatele on need äkki uudsed? Nääh, vaevalt et need erilist lusti kellelegi pakkuda suudavad.

Alien Rage on tempokam, kuid ka siinne tukivalik ei garanteeri pinevat mürglit. Pinget krutitakse hoopis labasemalt – mäng on keskmiselgi tasemel päris raske. Pealevoolavate vastaste tõttu tuleb tihti surra, kuid põhjus, miks ka mina mängu lõpuks kergemaks kruttisin, on liikuva platvormi sektsioon. Minu meelest on alati lollid sellised tasemed, kus metsiku kuulirahe eest pole kuhugi varjuda ja kuidagi ei jõua kõiki maha kõmmutada.

Kuna mäng oli ilmudes kurikuulus oma paljude vigade pärast, mainin ära, et minul töötas see peaaegu laitmatult. Võibolla tegi CI Games mängu enam-vähem korda, sest ainus mulle esinenud viga oli hüppe järel ühte punkti kinni jäämine.

TEGEVUSPAIGAD

Deadfall Adventures rännutab läbi Egiptuse püramiidi, Arktika, Venemaa koobaste ja Lõuna-Ameerika kadunud linna. Kõik vaimuvaeselt ja igavalt kujutatud. Eriti nõrk on tasemedisain. Enamuses on kitsad koridorid, kuid aeg-ajalt tuleb ka mõni laiem ala. Õnnetuseks on avatumad alad aga tühjad. Kuskile nende äärtesse võivad olla peidetud varandusetükikesed, kuid nüri vantsimine nende väljanuhkimiseks on ajaraiskamine.

Alien Rage kannatab sarnase mure käes, kaartide ehitus on armetu. Mitte ainult ei liiguta ahtakestes liikumistunnelites, ent asteroidijaam ja kosmoselaev on monotoonsed.

VAIMULE

Deadfall Adventures toimub aastal 1938, kus arheoloogid otsivad iidseid salajõududega müstilisi aardeid. Kuna neid jahivad ka natsid ja kommud, lahendatakse omandamisõigusvaidlused tulirelvade abil. Quatermainiga tolkneb kaasas ka näitsik, kellega on proovitud luua lõbusat aasimist, kuid nõrgale loole pole suudetud vaimukaid vestlusi luua.

Alien Rage’i madin käib energiaaine pärast tulnukrass vorusega kuskil kahe sajandi pärast. Kuigi mängu põhirõhk on tasemetelt suure punktiskoori väljasõdimisel, kuuleb leitavatest audiopäevikutest ka taustainfot. Mõlemad rassid istutasid end asteroidile kaevama ja said alguses päris kenasti läbi, kuni inimesed rikkusid kokkulepet ja hakkasid voruslaste seljataga relvadega sahmerdama. See voruslastele eriti ei istunud ja mängija tegelane tuleb asja uurima, kui tulnukad inimestest lahti on saanud.

Erinevalt Deadfall Adventuresi haledatest katsetest nalja teha siin üksteise nöökimine töötab. Sõdur Jack võitleb küll üksi, kuid oma laeva lõuapoolikutega on tal pidev side.

SILMALE

Deadfall Adventures võiks müstiliste vanade salapaikade kujutamisel ju kunstiliselt kena olla, kuid ei. Elemendid korduvad ja on ülekasutatud. Tehniline külg heal juhul kesine, aeg-ajalt kole.

Alien Rage’i lõpmatu sinakas kuma annab mängule oma läbiva stiili, kuid see ei suuda oma värskust säilitada. Ka on üldpildi nägemine natuke raskendatud, sest alavalgustatud tumedates keskkondades tekitavad kontrasti kiiskavad tulukesed.

KÕRVALE

Deadfall Adventures on selleski kategoorias läbikukkuja. Muusika on valdavalt uina-muina: igav, tüütav ja nõme. Häälte lugejad on kohutavad. Peaaegu sama nigelad kui käsikiri, mille keegi erilist mõttetööd vältinud stsenarist näitlejatele ette on söötnud.

Alien Rage’i heliosa on mängu üks tugevamaid külgi, kuigi ega see ei tähenda paljut. Kõned on üllatavalt korralikud ja žanreid vahetav taustamuusika toetab õhkkonda suhteliselt hästi. Päriselt meeldejäävaid viisijuppe või emotsioonide ülendamist ei tasu aga oodata.

HUVITAVAT JOONEALUST

Alien Rage’i puhul tegi CI Games seda jälle! Nagu Wolfschanze II Wolfensteini järel, püüti taas lennata tuntud nime tuules, kuigi teelükkajagi lend jäi lühikeseks ja madalaks. 2013. aasta algul tuli ju välja Gearboxi vigadest kubisev Aliens: Colonial Marines.

Deadfall Adventuresi teinud stuudio The Farm 51-l pole käed puhtad ka Alien Rage’ist. Mängu tegemine (esialgse nimega Alien Fear) algas just nende poolt, kuid levitaja CI Gamesil (endine City Interactive) on alati olnud suurepärane anne oma koostööpartneritega riidu minna (nagu hiljutine Lords of the Fallen 2 arendaja järjekordse vahetuse saaga taas näitas). The Farm 51 saadeti pikalt ning projekt liigutati oma stuudiosse. Samas – arvestades, kui halvad on nii stuudio Deadfall Adventures kui varasemad NecroVisioNid, pole see vast kaotus.

KOKKUVÕTE

Deadfall Adventures on igav ja liiga pikaks venitatud. Alien Rage on üldiselt parem, kuid kehva tasemedisainiga. Kumbagi ei saa kerge südamega soovitada kellelegi teisele, kui kasutatud teemade andunud austajatele.