Karm, kuid aus vestlus 11-aastase poja emaga arvutisõltuvusest

Teeme palun ühe asja kohe selgeks – igasugune sõltuvus on halb! Olgu selleks mängude-, teleri-, trenni-, nikotiini-, alkoholi-, narkootikumide-, hasartmängude-, suhkru- või suhtesõltuvus.

Kindlasti saab siia loetellu lisada äärmiselt palju näiteid, sest olgem ausad, tänapäeval on väga kerge jääda millestki sõltuvusse, et täita seda tühimikku, mida loob kaasaegne ning inimesest kaugenev maailm.

Alustama peaks aga sellest, mis asi on sõltuvus. Üheks definitsiooniks on kasutatud seisundit, kus teatud tegevusest tekkiv meeldiv elamus muutub inimesele peagi lõplikult siduvaks vajaduseks. Siinkohal lisaksin, et seda ära tunda on kõrvalisel inimesel kordades lihtsam kui iseendal. Siit hakkabki sõltuvuse kõige suurem probleem – ise on sellest väga keeruline aru saada. Nii on raskendatud ka probleemi lahendamine, mis tihtilugu peitub kuskil mujal kui konkreetses sõltuvuses. Enda kogemusest saan öelda, et sõltuvus on millegi asendamine, kõrvaltegevus tühimiku täitmiseks või nii-öelda päris probleemidest eemale põiklemiseks.

Tulen tagasi aga selle juurde, mis ajendas mind antud teemal rohkem mõtisklema. Mõned päevad tagasi hakkas internetis levima video kujul Carmen Pritsoni ning tema 11 aastase poja vestlus videomängudest ning nende sõltuvusest. Ma ei eita, et sõltuvus videomängudest on kasvav probleem ning ausalt öeldes ei kujuta end ise ette lapsevanemana, kes peab sellega tegelema. Isegi lapsevanemana ei kujuta end ette, mistõttu tegelikult ei tohiks ma sellel teemal rohkem kirjutada, sest puudub isiklik kogemus või näited, millele tugineda.

Küll aga saan ma kirjutada kallutatud arvamuse jagamisest, mida antud video selgelt kujutab. Jah, Carmeni toodud näited on elulised, kuid väga äärmuslikud, et paremini esile tuua tema seisukohta ning sellega kaasata lapsevanemate järgijaskonda, kes kõik nüüd nõuavad oma võsukestelt nädal aega kestvat arvutikeeldu. Siit aga küsimus: kas lapsevanemad teevad ise sama?

Carmen esindab siinkohal klassikalist lapsevanemat, kes teemasse korralikult süvenemata esitab näiteid, kui alati eksisteerivat olukorda. Võtame kasvõi noorte omavaheline suhtlemise või võõrkeele õppimise, mis tema väidete kohaselt taandub vaid roppustele. Ma ei tea ühtki mängu,  mida oleks võimalik läbida vaid võõrkeelseid roppusi tundes, või mitmikmängu, mis ühistööle orienteerudes lubab lahendada ülesandeid ning anda juhiseid vaid läbi vulgaarsuste.

Tema suurimaks väiteks on, et videomängud teevad noored vihaseks. Väite tõestuseks kasutab ta internetist leitud videoid, kus striimerid vihastavad, mida saadab melanhoolne klaverimuusika. Siinkohal on aga oluline välja tuua, et pea kõik edukad striimerid etendavad mingit kuvandit ning tihtilugu kasutavad emotsionaalset näitlemist ja ülepaisutatust selleks, et vaatajatel oleks huvitavam jälgida.

Striimer, kes ei ole emotsionaalne ega ei reageeri sellele, mis ekraanil toimub, ei ole huvitav jälgimisobjekt. Kõik, mis on internetis, ei ole päris! Teiseks edukate striimerite rühmaks on väga oskuslikud mängijad, kes ei pea oma puudusi asendama emotsionaalse näitemänguga. Neist kahjuks Carmen ei räägi. Omalt poolt saan aga lisada seda, et tihtilugu need kaamera ees kõige emotsionaalsemad striimerid on päris elus väga tagasihoidlikud inimesed.

Sattusin üks kord rääkima ühe mitme lapse emaga, kellega koos tuli sõita töökohustuste tõttu Haapsalusse. Jutt läks loomulikult Fortnite’i ja teiste sarnaste noorte seas ülipopulaarsete mängude peale ning antud ema jagas oma kogemust. Algul oli ta ka loomulikult mängimise ja arvutikasutamise vastu, sest see võttis lapselt liiga palju aega. Samas sai laps oma asjadega väga hästi hakkama, hinded olid korras, jalgpallitrenn saatis koolivälist tegevust, sõpradega saadi tihti kokku.

Kui kõigest ülejäänust sai ema väga hästi aru ning mõistis seda, siis ainsaks küsimuseks jäi videomängude saatel veedetav aeg. Selle asemel, et keelata, hakkas ta uurima, mida poeg seal teeb, kuidas ta seda teeb ning mis mänguga üldse Fortnite’i näol tegemist on. Mõne aja möödudes sai videomängudest ema ja poja vahel ühenduslüli, mis aitas leida ühise keele ning mis laienes ka mängudest väljapoole. Poja tegemiste vastu suurema huvi tundmine viis neid teineteisele lähemale, tänu millele allus poeg ka paremini videomängude ajapiirangule ning laiemalt oma aja suunatud planeerimisele.

Telerit ning arvutit kasutatakse tihti lapsehoidjatena, et pakkuda võsukestele tegevust sel ajal, kui lapsevanem nendega tegeleda ei soovi, ei jõua või ei viitsi. See on lapsevanema viis, kuidas põigelda kõrvale oma kohustustest, tuues põhjuseks, et tööpäev või nädal oli väsitav ning ta soovib vaid puhata. Antud puhketegevust võib aga samuti saata mõne seriaali 350. osa, külm ja värskendav kerget alkoholi sisaldav mõru jook, mobiilis sotsiaalmeedia infohulgast silmadega üle käimine või mõni mobiilimäng.

Probleemide lahendamine, sealhulgas ka sõltuvuste, algab teadvustamisest ja dialoogist, kas siis iseenda või antud olukorras lapse ja lapsevanema vahel. Carmen on teinud siinkohal õige alguse ning alustanud vestlust. Meie teha on seda jätkata! Olen aga arvamusel, et kui vanem nõuab oma lapselt nädal kestvat sõltuvusvaba aega, peaks ta ise tegema sama. See loob mõlema graafikus piisavalt suure tühimiku, mida täita ühiselt veedetavate tegevustega.