VASTASSEIS: The spy who shot me VS. The Spy Who Shrunk Me

Vastasseisude uut kümmet alustame uutmoodi ja asetame üksteise vastu uued mängud! Jep, minu harjumusi arvestades on see  üllatav. Aga mängud on spioonikad ja seega päevakohased – praegu Tallinnas filmitav Christopher Nolani „Tenet“ peaks väidetavalt samuti spioonimärul tulema.

MIS ON MÄNGUDEL ÜHIST?

Jällegi on ilmselge sarnasus mängude nimedes, mis mõlemad inspireeritud Bondi-teosest. Teemalt ongi Bondi parodeerimine (ja teiste pilajate, nagu Austin Powers ja „Get Smart“, meenutamine) mõlema mängu selgroog, kuid nii mängitavuses ja ka muus on tunda veel tugevat No One Lives Foreveri sarja eeskuju. Mõlemad mängud on 80ndate esteetikaga ja panevad agendid massihävitusrelvi taga ajama. Kumbki ei üritagi klišeedele tugineva looga originaalne olla ning annavad toimuvale vaevu konteksti.

Mõlemad üksikisikuvaates pisikese eelarvega indie-mängud olid pikalt Steami varajase ligipääsu programmis, kuid täisversioonidena said reliisitud 2019. aasta esimeses pooles umbes neljakuulise vahega. Mõlemad on tehtud põhjapoolsemas Euroopas: The spy who shot me Retro Army Limited poolt Šotimaal ja The Spy Who Shrunk Me Catland stuudios Soomes.

Mõlemas on kohustuslik rongilevel ja mõttetu kodutase, mõlemas saab peidetud kola tuhnida ja kumbki ei häbene (üllataval kombel) ka veidi verd näidata.

HINGELE

The spy who shot me sangar Agent 7 rändab mööda maailma S.C.U.M. nimelise rühmituse jälgedes ja üritab tuumapomme valedest kätest eemal hoida. Alustades Valge Maja augustamisega jätkab pooletoobine agent Bondi seiklustest tuntud paikades, sealhulgas Jamaika, Šveits ja London.

The Spy Who Shrunk Me saadab Audrey Smoothspy Venemaale, kus Nõukogude kindral koos endise natsiteadlasega sepitsevad raketti, et sellega supersõdureid läänt vallutama saata. Lugu on sama absurdne kui 1981. aasta Moskva, mis täis laserlõkse ja oma aega ennetavat kola.

SILMALE

The spy who shot me pole just visuaalne vaatemäng. Graafika on taotluslikult kole ja piksliline. Unity mootor selle all suudaks rohkemat, kuid tegijad on ka pildikülje loonud rõhutatult vanamoelise. Ma võiks arvata, et mindud on liiga arhailiseks, kuid maitse asi.

The Spy Who Shrunk Me on tänapäevasema pildiga, kuid kaugel tehniliste piiride kompamisest. Mängul on oma stiil ja käekiri, kuid kunstnikele ja disaineritele oleks marjaks kulunud rohkem aega, et maailm luua veelgi pilkupüüdvamaks ja kütkestavaks.

KÕRVALE

The spy who shot me ja The Spy Who Shrunk Me heliküljed on sama kaaluga. Esimese muusika on tähelepandamatu, teise taust kerge ja lõbusatooniline, kuid mitte eriti kaasakiskuv. Häälnäitlemine on kummaski paroodiatele kohaselt ülepaisutatult multikalik. Kohati saanuks vähemjuustuselt ja ilmekamalt, kuid indie-mängude kohta ei saa kurta.

MÄNGITAVUS

The spy who shot me mürgel erilist hingekõdi ei tekita. Agent 7 taskus on viis tukki, granaadid ja noad. Kasutada saab neid totu tehisintellektiga kurjamite vastu, kes ei oska muud teha, kui otse peale tormata. Eriti totter on neist suhtuda ükskõikselt kõrvalseisva kamraadi hukkumisse.

Kohati on S.C.U.M.-ist lahtisaamiseks ka keskkonnalõkse plahvatavate tünnide või kuumatorude näol, kuid mängu rikastamiseks on neist vähe. Pigem on ülekaalus nõmedad aspektid, nagu punktikaitsmised ja ajalimiidiga sektsioonid.

The Spy Who Shrunk Me on hiilimine ja kampaania peaks läbi saama ka kellegi elunatukest kustutamata. Kuna head põhjust selleks aga ei anta, siis mina seda üritama ei hakanud.

Mängijaile laotakse pihku huvitav arsenal: vähenduspüstol, teleporteerumispult, läbi seinte kiikamise prillid, aega seiskav uur, õhkpadjamiinid ja banaanikoored. Kuid ka siin jääb mäng hätta oma kõikide võimaluste kasutama õhutamisel. Põhimure on siin mängu tasemete vähesus, väiksus ja liiglihtne ehitus. Kõiki nõkse ja trikke kasutama õppida saaks tasemeid uuesti mängides, aga see pole sugugi nii lõbus, kui neid oleks lihtsalt rohkem. Nõrgaks kohaks on ka vastaste intelligents, kes kõik käivad oma mustri järgi ja käituvad midagi nähes ühtemoodi masinlikult.

KOKKUVÕTTEKS

The spy who shot me sättis kuskil arendusprotsessi ajal oma suunda minu maitsest mööda ja hakkas keskenduma mängude kiirläbijatele. Lõppvorm on kohmakas ja rohmakas.

The Spy Who Shrunk Me ei jõua oma võimalusi ära kasutada, sest on liiga lühike. Tasemeid napib ja olemasolevad on alaarendatud.

Pean tunnistama, et mõlemad spiooniparoodiad on minu jaoks väikesed pettumused. Võibolla seetõttu, et kütsin oma ootused siin ja seal liiga kõrgele.