PEATOIMETAJA JUHTKIRI: Eesti, e-sport, miljonid dollarid ja see magus klikk

Tänavu juulikuus täitus kümme aastat hetkest, mil alustasin teed videomänguajakirjanikuna. Tegemist on mõnevõrra veidra tiitliga, mille olen endale ise külge kleepinud. Maarjamaal on ju säärast asja pisut narr teha, kuna (tahame või mitte) valdav enamus vaatab videomängude poole jätkuvalt altkulmu.

Traditsioonide kohaselt peaksin siinkohal end ja oma hobi õigustama hakkama. „Kas teadsite, et mängutööstus teenib rohkem, kui filmi- ja muusikatööstus kokku? Ja ärge laske mul isegi alustada e-spordist rääkimist! Oh jumal, inimesed teenivad mängude mängimisega suuri summasid! E-sport toob meeletult raha sisse!“ Aga on aeg tõdeda, et osad traditsioonid ei pea ajahambale vastu ning valehäbi tundmine ja õigustuste esitamine toob pikemas perspektiivis rohkem kahju kui kasu kaasa.

Ärge saage valesti aru, ülaltoodud aspektid on ju faktuaalselt korrektsed ning aitavad aeg-ajalt mänguvõhikuid eksiteelt ära juhtida, ent me ei peaks sama puu alla haukuma jääma. Vahel ikka juhtub, et videomängud leiavad oma tee ka Eestimaa suurematesse portaalidesse (Delfi, Postimees, Õhtuleht, ERR jt.), kuid minevikku vaadates on põhjuseks kas: a) mängu meeletu populaarsus (Pokemon Go, GTA), b) mingi rõlge skandaal või c) raha. Kõlisev, krabisev, pangakonto numbreid tajumatuks paisutav mammon.

Too viimane on neist vast kõige populaarsem. Numbrid müüvad ning pole midagi magusamat, kui kasutada pealkirjas mahlaseid märksõnu: Eesti, e-sport, miljonid dollarid. Sellega aga distantseerima end mängude teistest aspektidest. Klikisõltuvuse suurenedes pole ju mõtet küsida: „Miks te videomänge armastate?“ … kui saab küsida: „Palju te sellega raha teenite?“