Team Sonic Racing minetab kõik Sonic & All-Stars Racing Transformed võlud

Mulle meeldivad videomängud, milles saan virtuaalse kardiga võidu sõita. On vist ilmselge, et Mario Kart 8 Deluxe kuulub minu lemmikmängude hulka. Ometigi pole Nintendo ainus, kes kardimängude žanrit elus hoiab.

Tänavu jõudis poelettidele tervelt kaks uut teost, millest esimene – Team Sonic Racing – ka minu näppude vahele maandus. Veetsin mängu seltsis nii mõnegi õhtu, ent hing tahtis enamat. Mälusoppidesse tekkis kujutelm seeria eelmisest mängust, mis mäletamistmööda grammi võrra parem oli. Järgmisel õhtul laadisin juba Sonic & All-Stars Racing Transformedi enda konsooli kõvakettale. Valisin tegelase, panin autole hääled sisse ning kolm ringi hiljem, kui finišijoon seljataha oli jäetud, tekkis näole naeratus. Vot seda olingi igatsenud!

Team Sonic Racing ei ole otseselt halb mäng. Kardi juhtimine toimib, visuaalne ilme pole ka just kõige kahvatum ning idee tiimipõhisest sõidust on (vähemalt paberil) igati tunnustatav. Küll aga hiilgab selle eelkäija ühe elemendiga, millest TSR-il kõvasti puudu jääb. Iseloom.

Kõik algab Sonicust endast. Arendusmeeskond otsustas hüljata varasemate episoodide omaduse, mis hõlmas enda all ka teiste tuntud ja vähemtuntud Sega tegelaste kaasamist. Põhjenduseks toodi keskendumine Sonicu loole. Lugu on aga absoluutne nali ja ma ei pea silmas komejanti, mis naerust pisarad silmanurkadesse tekitab, vaid piinliku palagani, mille kogemine punastama ajab. Sonic ja sõbrad lähevad piknikut pidama, ühel hetkel ligineb nendele tundmatu kuju, kes ütleb: „Sõidame võidu.“ Ja siis nad sõidavad võidu. Kõik.

Mängitavuse poolest Team Sonic Racing konkureerivatest kardimängudest väga ei erine. On olemas kurve, hüppeid ja kiirendusribasid täis rajad, millelt võib leida ka abivahendeid sisaldavaid kastikesi. Kahjuks on nood esemed aga üpriski vaimuvaesed, seda nii visuaalse esitluse kui toimete poolest. Küll aga saab huvitava omapärana enda abivahendeid hädasolevatele meeskonnakaaslastele jagada ja vastupidigi.

Suurim erisus seisneb tiimitöös. Enam ei käi võistlemine isikliku au ja kuulsuse nimel, vaid iga etapi lõpus kroonitakse n-ö konstruktorite karika võitja. Seega, kui tiimikaaslased liialt laisad on ning enda raudratsudega väga ei punnita, jääb terve kollektiiv pika ninaga ning ühe indiviidi kõrge koht ei pruugi veel edu tähendada. Samas on tegemist ideaalse viisiga, kuidas pere noorimatele naeratust näole tuua. Seda muidugi juhul, kui lapsevanemad keskmisest kõvemad sõidumehed on. All-Stars Racing Transformedis teiste pärast igatahes muretsema ei pea.

Lisaks üksiku hundina sõitmisele pakub All-Stars Racing Transformed ka ohtras koguses värve ja mitmekülgsust. Kui Team Sonic Racingu rajad on üldjoontes standardsed ja seeläbi pisut igavad, siis eelkäija teed on kirevad, omanäolised ning meeldejäävad. Mis aga kõige tähtsam – soolosõitja ei pea taluma oma tiimikaaslaste lakkamatut möla! Ma ei jõua üles lugeda kordi, mil Tails nende kolme ringi ajal mulle kõrva piiksus, sest tal oli kas abi vaja, ta üritas seda pakkuda või siis meenutas eelmisel neljapäeval nähtud lõbusat telesaadet, milles ta vanaema vilksamisi kaamera eest läbi käis.

Team Sonic Racing on igati okei mäng. Aga see ei ole Sonic & All-Stars Racing Transformed.