ARVUSTUS: Astral Chain

Käesolev aasta on olnud täis mängulisi üllatusi ning Astral Chain, hiljuti ilmunud Nintendo Switchi eksklusiivmäng, on kahtlemata üks nendest. PlatinumGames on loonud teose, mis võib väga vabalt kuuluda nende loomingu ladvikusse, ent tee sinna pole niivõrd sirgjooneline, kui arvata võiks.

Tegemist on kolmanda isiku vaates märulimänguga – stiil, millega antud stuudio on enim sina peal. Varasemalt on sarnases kastmes kokku keedetud Bayonetta, Metal Gear Rising: Revengeance ning Nier: Automata. Tulemused räägivad enda eest, kuna igaüks mainitutest on olnud suurejoonelised möllukad, omades samal ajal piisavalt nõdrameelsust. Seda muidugi heas võtmes.

Astral Chaini võib julgelt eelnevalt mainitud teostega samale pulgale upitada. Küll aga tasuks koheselt mainida, et täpselt nagu teistegi puhul, saab ka siin öelda, et mängul jääb täiuslikkus napilt saavutamata ning teemant täiesti siledaks lihvitud pole.

Teose tegevus leiab aset aastal 2078. Inimkond (nagu meile reeglina kombeks) on huku äärel, selle viimased riismed on koondunud tehissaarele, mille keskel ilutseb superlinn Ark (mis, konteksti uurides, viitab ilmselgelt Noa laevale). Oht pole aga möödas – allesolevaid elanikke kimbutavad astraaltasandilt pärit Kimäärid. Nendega võitlemiseks on kokku pandud politsei eriüksus Neuron, kes on suutnud mõned kimäärid lõa otsa püüda ning nüüd neid liigikaaslastele kallale ässitavad. Taltsutatud kimääre kutsutakse hellitavalt Leegioniks ning 99% ajast veedavad nad n-ö hingeketi otsas, mis tavainimestele nähtamatuks jääb.

Peategelane on üks loo keskmes olevatest kaksikutest. Mõlemad on politseinikud ning mõlemad valitakse ka üsna kiirelt Neuroni uuteks liikmeteks. Eriüksuses ootab neid ees noorte kasuisa ning veel kaks korravalvurit, kellest igaühel oma Leegion käsutada. Kes ilmumisele eelnevate materjalidega tutvunud, see teab, et mängija saab teose käigus käsutada viite erinevat Leegionit. Eelnevast lausest võite teha omad järeldused.

Üleüldine mängitavus jaguneb suures osas kaheks: avatud levelis ringi jooksmine ja erinevate juhtumite lahendamine ning kimääride naha tuliseks tegemine. Esimese tarbeks kasutab kasutajaliidest IRIS (mis sarnaneb väga Batman: Arkham seerias nähtud abivahendile), mis tõstab ümbritsevas keskkonnas esile huvipakkuvad detailid ning näitab jälgi, mis paljal silmal märkamatuks jääksid. Teise osa, kaklemise tarbeks on peategelasel kasutada relva, millel kolm erinevat faasi: nui, püstol ning mõõk. Esimesega jagatakse kiireid hoope, teisega nahutatakse kaugemal asuvaid vastaseid ning kolmandaga tehakse neile aeglaselt haiget.

Kõige selle taustal aitavad korda luua Leegionid, keda samuti võimalik lahinguväljale kutsuda. Üldjuhul valivad nad enda sihtmärgid automaatselt, ent parema juhtkangiga on neid võimalik ka soovitud suundadesse saata. Samuti saab hingeketti kasutada abivahendina ning vastase võib ka ajutiselt ketiga kinni siduda või siis tema tormijooksu peatada ja kurjam tekkinud linguga tuldud teed saata. Lahinguvälisel ajal aitavad nad peategelasel ringi liikuda, platvormide vahel hüpata, levelites leiduvat korruptsiooni puhastada ning haigeid inimesi tervendada.

Lugu, mida Astral Chain edastab, on adekvaatne. See on piisavaks katalüsaatoriks, et mängija oma teekonda pooleli ei jätaks, ent mängu põhipahade motivatsioonid jäävad lahtiseks ning mõned lõpplahendused on juba algusest peale aimatavad. Teos paneb mängijat küsima küsimusi, mis on tegelikult äärmiselt huvitavad, ent ei vasta neile kunagi. Samuti jääb lõpp ääretult lahtiseks ning nii serveeritaksegi mängijale 2019. aasta üks ägedaim mäng, mis sisaldab 2019. aasta ühte kõige leigemat finaali.

Õnneks pehmendatakse toda pettumust faktiga, et senimaani pole käesoleva aasta jooksul turule tulnud videomängu, mille heliriba paitaks mu kõrvu hellema puudutusega. Võib olla on „hell“ vale sõna, äkki tuleks muusikat kirjeldada fraasiga „karm armastus,“ sest mängijale serveeritakse korralikku mikstuuri elektroonilisest ja rokkmuusikast. Too kompott toetab aga suurepäraselt teose visuaalset külge, mis on futuristlik, pisut pungilik ning piisavalt kirev. Õnneks aga ei minda toonidega liiale.

Mängu levelid on piisava suurusega, pisut kohmakat platvormimist ei suruta liigselt peale ning umbes kaheksal juhul kümnest toimub võitlemine piisavalt lahmakal maalapil, mis ei aja mängu kaamerat segaseks. Ülejäänud kahel juhul on aga toimuv möll vaatevinkli jaoks liiga pöörane ning nii võibki end leida olukorrast, kus sõrmed taovad nuppe, Leegion võitleb enda väljavalituga, ent ekraanilt vaatab vastu pool säärt ja suur lahmakas sein. Õnneks on tegu erandiga, mis reeglit kinnitab.

Mängukeskne märul on lõbus ja üllatavalt mitmekülgne (võttes arvesse, et kõike saab teha vaid kahe nupuga). Mis aga veelgi imestamapanev, on asjaolu, et kaadrisagedus (mille ülempiiriks 30 k/s) on võrdlemisi sujuv ning mäng näeb nii dokis kui pihukonsooliformaadis lihtsalt võrratu välja.

Astral Chain on tõenäoliselt üks parimaid PlatinumGamesi mänge. Seda nukramaks teeb mind aga asjaolu, et pealiskaudse süžeega rohkem vaeva ei nähtud, sest siis ei räägiks me vaid heast mängust… vaid aegumatust klassikast!