Borderlands 3 hoiab mind enda küljes kinni, aga ma ei tea, miks…

See õnnistatud aeg on lõpuks ometi kohale jõudnud! Gearboxi suurejooneline tulista-ja-kogu-nodi-mäng Borderlands 3 on ilmunud, ma olen selle alla matnud juba mitmeid tunde ning emotsioonid… on vastakad. Ausalt öeldes, ei oska ma päris täpselt kinnitada, miks ma järjepidevalt edasi rühin.

Olgu öeldud, et Borderlands 3 ei ole kindlasti halb mäng. Tulistamine on lõbus ja maailm värviline ning üldjoontes on tegemist täpselt sama mänguga, mis oli Borderlands 2. Siin aga peitub probleem, sest vahepeal on möödunud seitse(!) pikka aastat ning muutunud on nii mängutööstus üleüldiselt kui ka minu spetsiifiline maitse.

Mängu põhiline funktsioon ei ole muutunud. Jätkuvalt peab peategelane mööda erinevaid keskkondi ringi jooksma, vastaseid tulistama ja erinevaid kaste avama. Süsteem, mis Borderlands 2 aegadel sõltuvust tekitas, on nüüdseks muutnud aga pisut tüütuks.

Maailmad on neoonrohelise tähisega anumates pungil ning jah, nende avamine ei ole kohustuslik, sest üheksal juhul kümnest vaatab mulle vastu järjekordne ports laskemoona relvadele, mida ma parasjagu ei kasuta, ent aeg-ajalt vupsab neist välja midagi, mille järgi mul huvi või vajadus võib olla. Seega saavad kõik nurgad ikkagi läbi vaadatud, sest äkki ma unustasin midagi?

Minu jaoks peitub sääraste nodikogumismängude võlu selles, et mind kui mängijat suudetakse õigete intervallide tagant premeerida. Võtame siinkohal näiteks Destiny seeria – me võime jäädagi (õigustatult) kiruma sarja leiget lugu, ent asi, mida mõlemad mängud hästi tegid, oli just too nodisüsteem. Mängijale visati aeg-ajalt ette värvilisi kuubikuid, mille sees peitus kas relv, kostüümielement või muu säärane. Ja see oli äge.

Borderlands 3 seevastu viskab mulle pidevalt näkku pahna, mis ei ole oluline, kasulik või mille kasutamiseks pean mitu head levelit ootama. See devalveerib üllatust, mida pakuks uus äge relv. Senimaani ei ole ma kordagi säravate silmade inventari viivale nupule vajutanud, et saaksin viivitamatult värsket püssi uudistada ning seda kasutama hakata. Ma igatsen seda tunnet.

Õnneks on märul ja püssipaugutamise tunne mõnusad ning mu valitud karakter FL4k – robot, kellega lippab lahinguväljal kaasas metsik loomake – piisavalt muhe. Mulle meeldib, et peategelasi pole jäetud tummaks ning nad võtavad aktiivselt osa ka vestlustest, mitte ei pillu dialoogikillukesi vaid sõjatandril. Kahjuks on üleüldine lugu ning selles peituvad tegelased natuke liiga ajale jalgu jäänud.

Teose huumor on üdini etteaimatav, sest mitte ainult pole neid nalju teistest teostes räägitud, vaid seda on tehtud ka Borderlandsi enda seerias. Umbes nagu see sõber, kes räägib ühe nalja, mis on päris vaimukas… ja siis järgmisel korral räägib ta täpselt sedasama nalja. Ja ka järgmisel korral. Aga keegi enam ei naera.

Borderlandsi seeria pole kunagi silma paistnud kõrgema klassi huumoriga ning ma tunnistan, et lapsik komejant passib mulle aeg-ajalt isegi rohkem… ent kolmas episood ei tee isegi seda omapäraselt või meeldejäävalt, vaid taob ikka sama vana trummi, mille nahka eelmised osad kulutasid.

Ja ometigi olen ma konksu otsa püütud. Loodetavasti leian edasise mängimise käigus põhjuse ning ei tunne end süüdi, et Borderlands 3 tõttu muud mängud soiku olen jätnud. Ehk on tegemist vaid esmamuljetega, mille saan hiljem ilmuva arvustuse käigus ümber lükata.