ARVUSTUS: Code Vein

Möllumängu Code Vein ja minu suhe on olnud veider – esmalt kogesin ma selle demo, seejärel mängu ennast ning alles siis vaatasin üllitise treileri üle. Kogu krempel näis alguses palju lihtsam, kui esialgu tundus. Jutud darksoulsilikust animeprojektist tundusid olevat liialdused… aga oh seda viha ja raevu, mis hiljem minust väljus!

Võrdlen seda tihti Dark Souls seeriaga, sest minu jaoks on Code Vein sarnasuselt sellele lähim. Siiski tundub kõnealune teos kergem. Ilmselt mängib rolli asjaolu, et kõrval rändab kaasas alati mõni sõber, keda saab juba ise valida vastavalt partneri oskuste vajadusele.

Esmalt võtsin endale paraja aja, et valmis saada silmale meelepärane karakter. Aega läks vähemalt 15 minutit, kuid see tundus terve igavikuna, sest tänu mitmekülgsele ja rikkalike valikutega süsteemile saab igaüks valmis teha just omale vastava märja unenäo.

Mängides otsustasin kiirelt, et kellele neid õpetusi ikka vaja läheb – löö ja põikle, lihtne eks ole! Aga ei, nii kõva mees ma siiski pole ja sain omal nahal väga kiiresti tunda, et noodsamad õpetused on minusugusele algajale kohustuslikud.

Kõik algab mälukaotusega keset linna. Lugu justkui polegi, vaid narratiiv hakkab lahti kooruma seikluse keskmes. Mind äratab üles salapärane neiu, kes tunneb peaosalisega sidet. Ta viib mu imeliku valge puu juurde, mis omakorda mu verega kokku puutudes ilmutab endas verevilju. Umbes nagu pirnid, ainult verd täis (jah, tegu on vampiiridega). Seejärel saan teada, et olen oletatav väljavalitu, kes peab maailma päästma. Enam-vähem geneeriline algus, kuid küsimusi on rohkem, kui keegi alguses vastata tahab. Et mitte kogu lugu ära rääkida, jään siinkohal selle teemaga pidama.

Eelnevalt sai märgitud, et Code Vein on võrreldes sarnaste projektidega kergem, kuid seda ainult alguses. Peagi saab selgeks, et suured anime tissid võitlusi ei võida ning iga lihtsam viga võib viia taseme algusesse tagasi. Elusid on piiratud koguses ja surma saades on kõik vaenlased taaskord teepeal ees ootamas. Sarnaselt ilmuvad nad uuesti, kui mängu karakter teleporteerub või puhkab ühe või teise vastava peatuse juures.

Kogu see sünge temaatika ja animetegelased ei tundunud just kõige parema kooslusena ja kuigi säilib võimalus, et Jaapani keeles kuulates on see kuidagi parem, jätsin selle osa katsetamata. Dialoogide puhul on kergelt häiriv, et mina kui kangelane ei ole võimeline ühtegi sõna välja rääkima. Ainukesed asjad, mida ma oskan, on mõõka viibutada, noogutada ja kätt suruda. Terve avantüüri jooksul on mul valikus küll paar vastulauset, aga needki lõhnavad pigem noogutamise järgi.

Traginaljakas on asjaolu, et karakteri valmistamise juures on valikus erinevad hääletooni võimalused, mis sisaldavad võitlusohkeid ja üksikuid lauseid. Tagantjärele ei saa ma enam aru, milleks see vajalik oli. Lisaks soovitan vahetada võimalikult palju partnereid, sest nendele meeldib rääkida ja see tekst, mis nende suust vahepeal tuleb, on justkui katki läinud grammofon. Samuti on vaheklippidest selgelt näha, et kogu see rännak on jaapani keelest dubleeritud inglise keelde, kuid see on juba minu isiklik väike tragöödia, mis häirib. Aeg-ajalt käib läbi ka käest kinni hoidmist – „Näe vaata, ohtlik laava, sealt võib vaenlane välja karata“ ning hetk hiljem… voila! Arvake, kes!

Erinevate tasemete avastamine jätab alguses üsna ühekülgse mulje – kolm erinevat kohta, kus varusid täiendada ning seejärel suurem võitlus. Kui asi aga väga üksluiseks hakkas muutuma, siis õnneks asjad muutusid ning pilt muutus karmimaks. Salvestamiskohad on ainult kaardi alguses ja lõpus. Kui surma saada, siis nagu juba mainitud, tuleb alustada algusest ning vaenlased on kõik taas tagasi.

Esialgu pole kaart avatud (esmalt tuleb jõuda vastava taimeni), küll aga näeb kaardil samme, kus mängija on käinud. Õnneks jäävad need alles ka siis, kui surm läbi vaenlase käte saabub. Muide, kõige frustreerivam viis, kuidas surma saada, on servalt alla kukkumine ja neid olukordi leidub oi, kui palju! Ma lihtsalt pidin selle hingelt ära saama, arusaadavatel põhjustel.

Endalegi üllatuseks avastasin taseme, millest sai ilmselt läbi aegade üks lemmikuid – katedraal. Tegemist on justkui labürindiga, millel on ka erinevad kõrgustasemed, samas on selle läbimine üsnagi loomulik. Küll aga on leveli lõppu jõudes tagasi avastama minemine asi loogilisusest väga kaugel. Mängija peab olema valmis tee peal eksimiseks. Tase ise on küll äge, kuid vahepealne lahing sarvilisega tuletas mulle meelde, et jalutuskäik pargis on lõppenud. Kitsastes oludes võidelda monstrumiga, kelle kirves ulatub pea ruumi igasse nurka, on peavalu omaette.

Partnereid, kelle vahel mängu edenedes valida, on lõpuks kuus. Igaühel neist on erinevad oskused, mida nad tänu mu eripärasusele, jagavad ka minule. Neid kutsutakse kingitusteks. Üks minu punapea eripärasid on teiste verega kokku puutudes omandada teiste võimed, mille peab omakorda kogemuspunktidega avama. Alati ainult sellest ei piisa, et neid ka lõpuks kasutada.

Relvadele ja rüüdele ei tasu vist väga tähelepanu pöörata – tuleb valida lemmik ja seda siis  vastavalt võimalustele uuendada. Minu jaoks oli paar riideeset, mida omavahel vahetasin, ning ka üks relv, mille mingil ajahetkel välja vahetasin, kuid ilmselt poleks ka midagi juhtunud, kui algusest peale nende samade asjadega lõpuni oleksin läinud.

Tagasi vaadates leian tekstist üllitise kohta küll palju negatiivset, ent tegemist ei ole halva mänguga. Minu jaoks oli tegemist pehme tragöödia ja huvitava kogemusega, mida mingil haiglasel kombel nautisin. Olgu mainitud, et ma ei ole mängu lõpetanud ja ei kavatse seda ka kunagi teha! Olgugi et olin lõputiitrite nägemisele väga lähedal, ei kahetse ma projekti mitte läbimist. Lihtsalt pärast kolme tundi üritamist minu kannatus katkes ja ma leidsin, et mul on elus kindlasti midagi rõõmsamat teha, kui veel järgmised neli tundi kalkuleerida ja mõtiskleda selle üle, mida saaksin paremini teha, et viimane vaenlane alistada. Viimati olin nii vihane siis, kui üritasin alistada Crash Bandicoot uusversiooni.

Olles kõik südamelt ära saanud, julgen mängu kindlasti soovitada teistele, kel kannatust rohkem ja näpud osavamad. Nagu teame – kellele ei meeldiks suured anime tissid!