Ni No Kuni: Wrath of the White Witch on imeline, ent ääretult aeglase algusega

Ni No Kuni: Wrath of the White Witch jäi mulle esimest korda silma juba siis, kui see 2011. aastal PlayStation 3 peale jõudis. Toona ma ei teadnud, et seeria sai jalad alla hoopiski Nintendo konsoolil – vaid aasta varem oli kompanii pihukonsoolil DS ilmunud Ni no Kuni: Dominion of the Dark Djinn, mille täiustatud versioon Wrath of the White Witch oligi.

Pikk jutt, teate küll, missugune jutt – tundus vaid õige, et kui avalikustati teose uuendatud versioonid, piilusid mu silmad hoopiski Nintendo Switchi peale jõudva PS3 pordi poole (PlayStation 4 ja. Mõeldud, tehtud ning nii olengi oma õhtuid veetnud värvilise rollimängu seltsis, mis tundub küll imeline… ent mille algus venib nagu tatt.

Ni No Kuni: Wrath of the White Witchi intro probleem seisneb nimelt selles, et tegemist on massiivse rollimänguga. Iseenesest ei ole selles midagi halba – vastupidi. Rollikate austajatele pakutakse igati eeskujulikku kraami. Tüdimus tekib lihtsalt sellest, et mängu esimesed tunnid mööduvad erinevaid õpetusi lugedes, mis on kuidagi nukralt üritatud mängu enda loo sisse toppida. Alustame algusest

Loo keskmes on noor Oliver, kellele on silma peale pannud paralleeluniversumi õelad silmad. Nimelt olla poiss „see üks väljavalitu,“ kes paralleelmaailma õela valitseja kukutab. Nii üritataksegi Oliverile kriips peale tõmmata, ent katsetus läheb luhta ning tegelikult kaotab elu hoopiski poisikese haige ema.

Lohutamatu Oliver veedab järgmised päevad oma sõbra juures. Uks lukus, pisarad silmis. Ühel hetkel äratavad aga tema pisarad ema poolt kingitud mänguasja, kes tegelikult on tollesama paralleelmaailma elanik. Kuuldavasti on härra Drippy viimased aastat veetnud nukuna, kuna talle pandi peale needus. Nüüd aga väidab Oliveri uus sõber, et just tema ongi too eelnimetatud väljavalitu ning kutsub teda endaga ühes. Kuna vestlusest selgub, et poisil on õhkõrn võimalus enda ema tagasi tuua, Oliver nõustub ning nii algabki seiklus. Ja ühtlasi ka erinevate mängumehaanikate lahtiseletamine.

Muidugi on mängitavus piisavalt mitmetahuline, et neid selgitusi õigustada (sest kellele meeldiks pea ees tundmatusse hüpata), ent ma ei uskunud, et see on niivõrd mitmetahuline. Ühele korralikule Jaapani rollimängule omaselt on võitlusmehaanika peamiselt käigupõhine (kuigi võitluste ajal saab limiteeritult ka ringi liikuda, tuleb rünnakud-kaitsed aktiveerida läbi menüü). Lisaks sellele saab võidelda kas ise (ehk siis Oliveri või tema tiimikaaslastena) või kasutada maagilisi „semusid.“ Samuti on võimalik naha peale anda kas füüsiliselt või erinevate loitsudega. Valik on ühesõnaga mahukas.

Õnneks aitab venivat algust taluda teose suurepärane visuaalne stiil, mis oli omal ajal minu jaoks üheks suurimaks tõmbenumbriks. Nimelt on oma andeid laenanud mainekas Jaapani animatsioonistuudio Studio Ghibli, kelle resümeesse kuuluvad sellised klassikud nagu „Minu naaber Totoro,“ „Howli liikuv kindlus“ ning Oscari võitnud „Vaimudest viidud.“ Animeeritud vaheklipid on lummavad, üleüldine graafika kaunis ning mäng on värvidest pungil. Võrdväärselt püüab pilku (või õigemini torkab kõrva) Ni No Kuni: Wrath of the White Witchi heliriba, millele samuti ohtralt head muusikat kokku on pandud.

Senimaani on Ni No Kuni: Wrath of the White Witch suutnud püsida Studio Ghibli parimate lugudega samal pulgal ning ma kahtlen, et edasised mängutunnid mu esmamuljet ümber suudavad lükata. Ühtlasi on see ka täiuslik seiklus, mida Nintendo Switchi kaasaskantaval (miks mitte just pihukonsooliks mõeldud Lite’i?) ekraanil kogeda – enne magamaminekut saab igaüks kogeda mõnusat muinasjuttu!

Kel esimene osa juba läbitud, see saab asuda võrdväärselt hea järjeosa kallale.