Chernobylite võib väga vabalt olla uue põlvkonna S.T.A.L.K.E.R.

Pole kahtluski, et 1986. aastal Ukrainas toimunud tuumajaama katastroof oli traagiline sündmus. Siiski tuleb tõdeda ka fakti, et antud episood andis palju loomeainet, tänu millele on nii mõnigi hea videomäng oma loo saanud.

Chernobylite on järjekordne teos, mis lubab meil külastada Tšernobõli linna, tuumajaama ja neid ümbritsevaid metsasid. Kui eelmisel korral tõid ekskursiooni meieni Ukraina stuudio GSC Game World S.T.A.L.K.E.R. seeria näol, siis sel korral teevad seda Poola arendajad The Farm 51-st. Kõnealune üllitis ilmus üsnagi tühjast kohast virtuaalsete videomängupoodide letile hinnasildiga 24,99€.

Siinkohal tuleb ka kohe selgitada, miks antud teos nii taskukohast hinda omab. Tegemist on alles arendusjärgus oleva üllitisega ning ostu puhul tuleb kindlasti arvestada, et mäng on katkine ja pidevas muutuste jadas.

Jättes ülalmainitu kõrvale ja rääkides Chernobylite’ist endast, tuleb mainida, et teos ei raba mängijat mitte millegi innovaatilisega, vaid pigem laenab paljusid elemente Stalkeri ja Metro seeriatest ning paljudest teistestki postapokalüptilistest ellujäämismängudest (näiteks Fallout 4 baasi ehitamine).

Küll aga on Chernobylite’i lugu äärmiselt veider. Nimelt kehastub mängija Stalkeriks (!), kes asub 30 aastat pärast tuumajaama katastroofi otsima oma kihlatut Tatyanat, kes sündmuste keeristes kadunuks jääb. Samuti ei leita naise surnukeha. Mäng algab tuumajaama hiilimisega, kuna selgitamatutel põhjustel on mängija tegelaskujul Igoril vaja näpata tükike uraani, mida tal läheb vaja oma ehitatud seadeldise tarvis, mis annab võimaluse luua portaali, läbi mille on võimalik liikuda piirkonna erinevate sektsioonide vahet. Jah, lugesite õigesti.

Röövretk ei lähe muidugi päris nii nagu võiks, kuna pärast palja käega uraani sees mängimist ründab Igori meeskonda must stalker (Black Stalker) kes viib ühe tiimikaaslastest teise ilma, kuid tänu peategelase leiutisele suudab ta päästa nii ennast, kui ka haavatud semu Olivieri, kellega koos jätkub kogu edasine seiklus.

Õnneks või kahjuks ei ole Chernobylite avatud maailmaga üllitis, kuid piirkondadeks jagatud osad on siiski piisavalt suured, et avastamisrõõmu ja materjalide kogumist pikalt jätkuks. Kuna kõnealune teos on ka ellujäämismäng, tasub võimalikult palju oma seljakoti sisu täita, sest lisaks oma armastatu otsimisele tuleb ka tihedalt tegeleda oma baasi arendamisega ja  Olivieri heaolu eest hoolitsemisega (rääkimata oma varustuse ja kõhutäite eest).

Olgugi, et esmapilgul tundub Chernobylite oma loo poolest äärmiselt toores, ei saa mainimata jätta, et visuaalne pool on hetkel mängu kõige tugevam külg. Tänu Unreal 4 mootorile näeb kõik võrratu ja vägagi realistlik välja, mis teeb Tšernobõli metsades ja maha jäetud majades hiilimise äärmiselt nauditavaks kogemuseks. Siiski on ilul ka oma miinuskülg. Täpsemalt öeldes soovib see üsnagi võimekat arvutit ning praegusel hetkel on 60 kaadri saavutamine kõrgel resolutsioonil üsnagi keeruline.

Kui küsida, kas Chernobylite on praegusel hetkel ostmist väärt, saan sellele vastata nii ei… kui ka jaa. Tegemist on potentsiaalse troonipärijaga S.T.A.L.K.E.R.-ile, kuid vajab veel korralikku lihvimist loo poole pealt ning tugevat tööd ka optimeerimise osas, et ka keskmise võimekusega mänguarvutil seda vähemalt headel kaadrisagedustel nautida saaks.