Dragon Quest XI S on igale rollimängufännile kohustuslik ost!

Ma ei olnud enne Dragon Quest XI S: Echoes of an Elusive Age – Definitive Editioni (see pealkiri on paras suutäis) mängima asumist antud seeriaga tutvust teinud. Nüüd, tunde ja tunde hiljem, olen pettunud. Pettunud iseendas, et senimaani sarja mängudele võimalust pole andnud, sest DQ 11 on fantastiline!

Tegemist on kolmanda isiku vaates rollimänguga, kus kehastutakse „kangelaseks“. Hiljem saab teose protagonist muidugi mängija poolt vabalt valitud nime, ent see ei muuda asjaolu, et otsast lõpuni püsib peategelane tummana. Eks nii loodetakse suurendada võimet end paremini tegelase saabastesse asetada ja olgem ausad – need saapad on suured. Nimelt on 11. osa eesotsas olija mitte ainult tavaline heeros, vaid müstiline Luminary (tõlkes „valgus“ või „suurkuju“) – elupuu Yggdrasili poolt välja valitud indiviid, kelle õlule laskub maailma päästmise raske taak.

Klassikalistele Jaapani rollimängudele kohaselt kogub peategelane kokku kamba erinevaid kamraade, kes kõik ääretult sümpaatsed ja huvitavad tunduvad. Üheskoos asutakse suurele rännakule, tee peal aga joostakse/ratsutatakse mööda avatud kaarte ringi ja antakse nendel pesitsevatele kollidele kas korralikult kolki või siis joostakse neist mängleva kergusega mööda. Liigne põiklemine võib hiljem siiski saatuslikuks saada, kuna kaklused on suurepärane viis, kuidas kogemuspunkte koguda.

Kaklused käivad käigupõhiselt, mis omakorda jaguneb kas automatiseeritud ja manuaalseks duelliks – mängija valib kas üleüldise taktika ja paneb puldi käest… või valib igale osalisele õige rünnaku, loitsu, tegevuse… Limiteeritud lahinguväljal saab ka pisut ringi liikuda, ent üldiselt on tegemist pigem visuaalset vaheldust pakkuva variandiga ning suuremat kasu endaga kaasa ei too. Üleüldiselt on võitlused siiski piisavalt mitmekülgsed ja rahuldustpakkuvad.

Rahuldust pakub ka teose visuaalne külg. Kuigi Nintendo Switch ei suuda pakkuda seda teravust, mida tegi PlayStation 4 aasta varem, on tegu ühe kaunima Switchi mänguga konsooli üsnagi mahukas kollektsioonis. Lisame siia ka võimaluse mäng algusest peale 16-bitises piksligraafikas läbi mängida (või teose jooksul stiili edasi-tagasi vahetada) ning me saame võitva kombinatsiooni.

Võitjaks saame tituleerida ka mängu audiopoole. Häälnäitlemine on igati tasemel (vähemalt jaapanikeelne osa, mille kasuks minu puhul liisk langes) ning orkestri poolt sisse mängitud muusika paitab kõrvu. Ainus probleem seisneb ajas – häid mänge on niivõrd palju, et ma ei oska ennustadagi, millal võiksin lõputiitriteni jõuda. Väidetavalt kestab ainuüksi põhilugu kuskil 55 tundi, põhjalikumad inimesed suudavad teosest aga isegi üle 100 tunni välja pigistada.

Õnneks on Dragon Quest XI S väärt igat sekundit!