Luigi’s Mansion 3 on ideaalne mäng ka tulevasteks halloweenideks

Mõnikord meeldib mulle hüpata pea ees tundmatusse ning tutvuda mõne uue mänguseeriaga, mis mind varasemalt, pehmelt öeldes, täiesti külmaks on jätnud. Üheks heaks näiteks on aasta algul ilmunud Kingdom Hearts 3, mis mind vägagi positiivselt üllatas. Sarnast saatust jagas ka 31. oktoobril ilmunud Luigi’s Mansion 3.

Tegemist on järjekordse Nintendo eksklusiivteosega, mis kasutab üsnagi sarnaselt ära kompanii teiste tuntud mängude (Super Mario või Yoshi mängud) loo ülesehitust. Peamiseks eesmärgiks on kellegi päästmine või kurjusest vabastamine, mis ei ole üldse halb. Pigem on see turvaline lähenemine.

Nimelt suunduvad Luigi ja tema sõbrad (sealhulgas ka Mario) puhkama hotelli, kuhu on neid kutsunud üks salapärane kutse. Ööbimiskohta jõudes on esmapilgul kõik ilus ja tore, kuid ööhakul lähevad asjad hapuks. Luigi ärkab üles printsess Peachi karjatuse peale ning oma hotellitoast lahkudes ja fuajee poole suundudes ootab teda ees ebameeldiv üllatus.

Peategelase üks suurimaid vaenlaseid, King Boo on nabinud kinni kõik tema sõbrad ja muutnud nad portreemaalideks, mida ta üritab teha ka Luigiga. Õnneks saab pesušaht olema tema pääsetee antud situatsioonist, millest kujuneb välja 15 leveliga seiklus, päästmaks kõik oma sõbrad kurjuse vangistusest.

Lugu kõrvale jättes, tuleb nentida, et kogu ülejäänud teos on vägagi nauditav ja seda tänu nii mitmelegi elemendile, mida mäng pakub.

Kindlasti on üheks kõige lõbusamaks elemendiks kummituslikus hotellis tonte Luigi selga kinnitatud tolmuimejaga jahtida. Nii mõnelgi korral tekkis tunne nagu oleksin kehastunud tondipüüdjaks, kuigi tegelane, kellega astraalkehi püüdsin, on teine. Eelmainitud seadeldis pole mõeldud ainult pahalaste püüdmiseks, vaid ka erinevate mõistatuste lahendamiseks.

Mõistatused ja levelite ülesehitused on teine põhjus, miks Luigi’s Mansion 3 on niivõrd omamoodi mäng. Tasemeti pannakse mängija katsumuste ette, mille lahendamiseks tuleb kasutada kas eelmainitud seadme küljes olevat taskulampi, WC pumpa või rohelist lima, millega on võimalik mängijal moodustada endast kloon – Gooigi.

Just viimast tuleb vägagi tihti kasutada, et mõnest täbarast olukorrast pääseda või kitsamast kohast uksevõti kätte saada. Ei saa mainimata jätta ka tasemete peidukaid, mis nii mõnelgi korral on andekalt mõne seinaprao või mõistatusega ukse taha varju pandud.

Samuti ei saa ma kuidagi ei üle ega ümber kõnealuse teose graafikast. Jah, mängu headust üldjuhul ei hinnata vaid selle visuaalse poole pealt, aga antud juhul teen ma erandi, kuna teos näeb igast küljest meeletult kaunis välja. Taaskord tõestatakse, et ka Nintendo Switch suudab pakkuda visuaalse poole pealt vägagi head kvaliteeti. Asi on lihtsalt tahtmises.

Luigi’s Mansion 3 on järjekordne hea üllatus 2019. aastasse. Kindlasti on tegemist teosega, mida on hea ka tulevaste halloweenide ajal mängida. Sobib õhustik ju nagu rusikas silmaauku!