PEATOIMETAJA JUHTKIRI: Videomängud – kunst, mis kuulub hävitamisele?

Mängutööstus on juba pikka aega kuulutanud tõde, mida paljud aktsepteerida ei soovi – videomängud on kunst. Ometigi on mängude loojad ise esimesed, kes oma loomingule nõus tule otsa panema.

Hiljutine uudis Battleborni eesootava hääbumise kohta on vaid üks näide sadadest ja tuhandetest samalaadsetest, mis (iroonilisel kombel) maalivad videomängude tulevikust tumeda pildi. Mängud, mis nõuavad, et need oleks alati internetiga ühendatud. Mängud, mis on pidevas muutumises. Mängud, mis hüljatakse, kui need autorile piisavalt raha sisse ei too. Kiire käeviipega kustutatakse lõuendile kantud värvid ning kunstiteos kaob ajaloo annaalidest igaveseks.

Mitmed Maarjamaa mängurid on oma n-ö karjääri alustanud kriminaalselt interneti avatud merel piraadilipu all seilates. Tänapäevaks on piraatlusest saanud aga üks kindlamaid viise, mil moel jagada maailmaga aja hammasrataste vahele ja unustusehõlma vajunud virtuaalseid taieseid. Kahjuks üritavad paljud kompaniid (eelkõige Nintendo) säärasele tegevusele kaikaid kodaratesse visata, ilma et üritakski mängude säilitamise eest võitlejatele alternatiivseid võimalusi pakkuda. Miks?

Me ei viska Louvre’i seintel ilutsevaid maale prügikasti, kui nende vaatamisest tüdineme. Hemingway raamatud ei rända lähimasse ahju, kui nende ostmine lõpetatakse. Tahaksin öelda, et muusikud ei säti noote ümber, kui hiljem leiavad, et mõned neist ei kõla nii, nagu tahaks… ent Kanye West on agaralt oma varasemat loometööd ümber töötlemas.

Ma südamest sooviks, et mulle jääks viis demonstreerida kunagi oma lastele, kuidas kõlab Destiny Ghost siis, kui talle annab Nolan Northi asemel hääle hoopiski Peter Dinklage.