Valmistume Half-Life: Alyx jaoks – VR-peakomplekti valimine

Seoses sellega, et uus Valve’i teos Half-Life: Alyx on mõeldud vaid VR-seadmetele, hakkavad järjest enam inimesi mõtlema virtuaalreaalsusprillide hankimisele. Kõik teavad HTC Vive’i ja Oculust, kuid millised variandid on tegelikult veel laual?

Musklimehed: HTC Vive ja Valve Index

HTC Vive ja Oculus olid esimesed, kes virtuaalreaalsusseadmete turule suure hooga sisenesid. HTC Vive oli arendatud koostöös HTC ja Valve’iga ning seda peeti „professionaalsemaks“ VR-komplektiks tänu võimalusele peakomplekti kasutada seistes ja liikudes. Oculus oli pisut tagasihoidlikum, kuid seevastu ka odavam.

Tänavu lasi Valve välja kompaniisiseselt arendatud VR-süsteemi nimega Valve Index, mida tänaseks peetakse koos HTC Vive Pro-ga täpseimateks VR-peakomplektideks. Nende suurimaks miinuseks võib nimetada mitte ainult üle 1000€ suurust hinnasilti, vaid ka asjaolu, et mõlemad komplektid vajavad baasjaamade ehk jälgimissensorite installeerimist. See võimaldab küll palju vabamat ja täpsemat virtuaalreaalsuses liikumist, kuid eeldab suure vaba ruumi olemasolu. Kõigil inimestel sellist võimalust pole.

Veidi odavamalt pakub HTC ka värskelt turule jõudnud Cosmost, mille sensorid on mugavalt peakomplekti sees ehk kasutatakse seestpoolt väljapoole jälgimist. Silmadele kuvatakse pilti läbi 2880×1770 lahutuse ning 90 Hz-ine värskendussagedus teevad seadmest samamoodi ühe korralikuma peakomplekti. Eriti arvestades, et nii HTC Vive Pro kui ka HTC Cosmos saavad töötada juhtmevabalt… seda muidugi juhul, kui osta rohkem kui 300€ maksva lisaseadme. HTC Cosmos on saadaval hinnaga 863€.

Siiski pole paljudel inimestel selliste VR-kogemuste jaoks ei ruumi ega raha. Antud probleemi aitab lahendada just Oculus.

Kõigile mõeldud: Oculus Quest

Oculuse seadmed on tänaseks ühed mugavaimad ja odavaimad VR-peakomplektid: nimelt maksab Oculus Quest, mida on võimalik ka arvutiga ühendada, Eestis koos pultidega alla 500€. Seade ei vaja välisensoreid – kogu ruumi jälgimine toimub läbi peakomplekti. Oculus Quest oli esialgu mõeldud vaid mobiilsete VR-äppidega kasutamiseks, kuid alates novembrist võimaldab Oculus USB-C kaabliga seadet ka arvutiga ühendada, mis teebki sellest kõigile mõeldud VR-peakomplekti. Enam pole vaja välja käia ülisuuri summasid, et saada korralikku VR-kogemust.

Võrreldes oma venna Oculus Rift S-iga on Quest tegelikult isegi parem, teravama ja eredama pildiga. Ainsaks miinuseks võrreldes teiste seadmetega on värskendussagedus – vaid 72 Hz. Seetõttu ei saa kogemust võrrelda HTC Vive Pro või Valve Index’i omaga, kuid rohkem kui poole väiksema hinna tõttu saab Oculus Questile selle miinuseid andeks anda.

Salavariandid: Windows Mixed Reality peakomplektid

Vaadates Half-Life: Alyxi lehte Steamis on võimalik märgata ka neljandat toetatud VR-komplektitüüpi: Windows Mixed Reality. Millega on täpsemalt tegu?

See võib olla väheteatud fakt, aga ka Lenovol on olemas VR-peakomplekt. Ja Aceril. Ja ASUS-el. Virtuaalreaalsuse arenguga samaaegselt alustas Microsoft segareaalsuse populariseerimisega ning tõi Windows 10-le ametliku  toe. See kõlab veidralt, kuid reaalsuses on tegu täpselt samade VR-võimalustega nagu seda pakkuvad HTC, Oculus ja Valve, lihtsalt vähem reklaamitult.

Enne Oculus Questi ja Rift S-i turule tulekut pöörasid paljud VR-entusiastid oma tähelepanu just WMR-seadmetele, nagu näiteks Lenovo Explorer. UK Amazonis maksab see hetkel £328,99 ehk alla 400€, seda koos õigete pultidega. Paberil on tegu igati korraliku riistvaraga: 2880×1440 lahutus, 90 Hz-ine värskendussagedus, integreeritud sensorid ning arvustuste järgi ka eriti mugav disain.

Eelnevalt kirjutatu aga ei tähenda, et kõik peaksid kohe Lenovo Explorerit ostma tõttama – tegu on ikkagi Lenovo esimese iteratsiooniga. Samas on Valve, HTC ja Oculus kogunud juba mitu aastat arenduskogemust. Juhul, kui soovitakse saada parimat hinna-kvaliteedi mõttes, on WMR-peakomplektid üllatavalt hea valik.

Sõltumata kõigest on mängurid suures osas õnnelikud. Uus Half-Life, kuigi mitte kolmas osa, ilmub juba järgmisel aastal. Pikalt oli teada, et Valve ei taha lasta välja lihtsalt järgmist Half-Life’i osa ning vajas uut tehnoloogiat, mis oleks sama mõjuvõimas nagu omal ajal Half-Life ja Half-Life 2. Mõned räägivad isegi, et see on test vaatamaks, kuidas mängurid reageerivad, et seejärel liikuda edasi Half-Life’i tuleviku suunas.

Vaieldav on aga asjaolu, kas teose nautimise võimaldamine vaid neile, kes jõuavad osta videokaardi hinnaga VR-peakomplekti, oli õige valik.