VASTASSEIS: Battlefield 4 VS. Call of Duty: Ghosts (üksikosad)

Kevadel vastandasin omavahel EA ja Activisioni 2012. aastalõpu tulistamismängud, nüüd on kord 2013. aasta käes. Taas võrdlen vaid üksikosa kampaaniaid. Mõlemal on küll populaarsed mitmikosad, kuid need on mõnevõrra erinevatele sihtgruppidele.

MIDA ON ÜHIST?

Mängud ilmusid vaid nädalase vahega – Battlefield 4 29. oktoobril, Call of Duty: Ghosts 5. novembril. Mõlemad tulid välja ka kõigil viiel põhiplatvormil (Windows, PlayStation 3, PlayStation 4, Xbox 360, Xbox One). Jällegi on mõlema seeria juured 2000ndate alguses, kui alustati Teise maailmasõja lahingute kujutamisega.

Mõlemad tänased kangelased on kiiduväärselt head meelelahutajad. See pole väga üllatav, sest nood on tehtud sarjad loonud stuudiote – vastavalt EA DICE (algselt Digital Illusions) ning Infinity Ward – poolt, ja kes tunneks paremini oma sünnitiste essentsi.

Mõlemad mängud leiavad aset lähitulevikus, kus isetervenevad USA sõdurid nende vastu koondunud riikide liidu vägedele kolki annavad. Mõlema lugu jutustatakse laadimisaegade ajal, luues seletusi rohketele reisimistele.

Jällegi on suurel hulgal stseene, mis mõlemas. On vangi langemine ja põgenemine, lennukikandjatel ja kõrghoonetes madistamine, tankidega paugutamine, köieharpuuni kasutamine, lennukilt väljakargamised ja lumistel aladel sumpamine. Üllatavalt palju satutakse mõlemas ka vette ja kummaski on oluline roll massiivse vaenlaste sõjalaeva õhkimisel ning tohutu veetammi purustamisel. Mõlemas mängus teeb vaenupool pidevalt kopteridessante ja mängija teha on kopterite allalaskmine. Mõlemad kulgevad ikka koridorides, mis kohati on päris laiad ja pakuvad erinevaid lähenemisteid. Ja mõlema lahinguväljadel on külluses igasugu modifikatsioonidega relvi. Nagu kevadelgi, on kokkulangevuste määr jahmatav.

TEHNILINE TASE

Erinevalt kevadisest paarist on mõlemad tänased päris kenad. Põhja keeratud graafikaga on minu silmade jaoks Battlefield 4 siiski parem. Kasuks tuleb rootslaste julgem värvikasutus. Call of Duty: Ghosts näeb selle kõrval välja hall ja tuhm. Ainuke imelik aspekt on Battlefieldis tegelaste nägudega, kes kõik paistavad olevat nutnud.

Kui kõned on mängudes võrreldavalt tasemel, siis taustamuusika ja relvahäälte juures on Battlefield 4 kõrgemal. Muusika tantsib rohkem emotsioonideniitidel ja paukudes on tunda tugevust. See aga ei tähenda, et Call of Dutyl midagi häbeneda oleks. Kogu helindus on kvaliteetne, lihtsalt Battlefield 4 vastu on raske saada.

Mäletatavasti on aga Battlefield 4 üks neist EA käkerdustest, mis ilmudes äärmiselt katkine on olnud. Üksikossa on samuti mõned vead alles jäänud. Näiteks sõidetakse ühest teele jooksvast inimesest läbi kui hologrammist, ühes ujumissektsioonis ei saa edasi liikuda ning korra pidin eelmise salvestuspunkti laadima, sest täidetud ülesanne ei fikseerunud ja edasine tee ei avanenud. Kuigi kaks viimast viga on potentsiaalselt mängu lõhkuvad, õnnestus mul neist läbi saada ja jäävad tõrvatilgaks meepotis. Call of Duty: Ghosts nii märgatavaid apse ei näita.

LUGU JA LOOMINGULISUS

Battlefield 4-s asub Hiina admiral sõjaväelist riigipööret tegema. Ta süüdistab USA-d salamõrva korraldamises ja veenab rahvast tema karmide vastusammudega kaasa tulema. Nagu ikka, läheb sõja saatus käputäie sõdurite kätte, kes Aserbaidžaanis ja Hiina metropolides ning suurrajatistes hiinlaste ja nendega liitu löönud venelaste hordide vastu võitlevad.

Battlefieldi kulgemiskoridorid on laiemad ja pakuvad rohkem lähenemisvõimalusi, kuid veelgi olulisem on, et plahvatavate mürskude all annavad hooned järele ja tankide eest lihtsalt suvalise nurga taha peitu ei poe. Teise sügavama noodi lahingutele annab taktikaline visiir, millega fikseerida vastaste asukohad. Seejärel saab oma kambajõmmide tule kindlale vastasele suunata.

Battlefield 4 vaheldusrikkus jääb ehk kriipsuvõrra Ghosti pakutavatest elamustest alla, aga monotoonsusest on asi kaugel. Juhtida saab nii autosid, tanke, soomukeid kui paate.

Call of Duty: GHOSTS!? Infinity Wardi otsus luua eliitsõdurite grupp nimega Ghosts pani ehk nii mõnegi kulmu kerkima. Ubisoftil ju juba oli suhteliselt tugev sari Ghost Recon, kus kummituslikud sõdalased lähitulevikus salajasi erioperatsioone täitsid. Call of Duty oli selleks ajaks juba suurem nimi ja pole loogiline, et kellegi teise tuulest hoogu saada üritati. Kahtlane on ka austuseavalduse näitamise eesmärk, kuigi mäng ilmus vaid kaheksa päeva enne Tom Clancy’s Ghost Reconi sarja 12ndat sünnipäeva.

Kui see nime küsimus välja arvata, on mänguloojate metsikutest ideedest taas kõrgelennuline karusell kootud. Lugu keerleb eriväelaste ümber, kes kaitsevad laastatud ja kokkukukkumise äärel olevat USA-d. Peale selle, kui Ladina-Ameerika ühtseks Föderatsiooniks moodustus ja ameeriklaste oma relvaga suurlinnad hävitati, on sellele jõule pea võimatu vastu saada. Lisaks on Föderatsiooni aitamas endine Ghostide liider, mis kallutab jõudude tasakaalu veelgi. Viimane kõlab kuidagi hiljutiselt? Jep, tänavune Ghost Recon Breakpoint tegi siit omapoolse vastukäiguna stoorilaenu.

Tempokas ja mitmekesine madin käib nii USA rusude vahel kui Föderatsiooni valdustes. Hiilitakse džunglis ja militaarbaasides, lastakse tuhandeteks kildudeks olulist infrastruktuuri, kasutatakse tanke, koptereid ja droone, juhitakse koera ja kähmeldakse kosmoses.

EPILOOG

Olen natuke üllatunud, kui väga mõlemad mulle lusti pakkusid. Teosed on parajalt pingelised ning sujuva mängitavusega. On võimalik, et need tunduvad mulle natuke paremad, kui tegelikult on, sest ma pole ühtki AAA militaartulistamist katsunud juba pool aastat. Igatahes taastus peale Battlefield 3 näpukõrvetust ja Call of Duty: Black Ops II igavlemist minu usk mõlemasse sarja.