2019. aasta alguses olin ma üsnagi veendunud, et piirdun mullu kirjapandud ootustega ning pigem võtan ette eelnevatest aastatest mängimata üllitised. Kahjuks need asjad päris nii ei läinud, kuidas olin enda vaimusilmas ette kujutanud. Sellele vaatamata võin puhta südametunnistusega öelda, et praktiliselt mitte ükski teos, mis tänavu ilmus, ei pakkunud mulle võikalt meelehärmi (vaid Hideo Kojima poolt loodud Death Strandingu puhul olin enda ootused ja lootused liiga kõrgele seadnud ning pidin mingis mõttes pettuma, millest on kahju).

Sellele vaatama oli veel kestev aasta väga väga väga väga viljakas, kuid, et mitte kallist lugejat enda tekstilise laviini alla matta, pidin tegema südame kõvaks ja valima need kümme* teost, mis minu jaoks ehk kõige meeliülendavad olid.

10. Wolfenstein: Youngblood

Internet vihkas, mina armastasin. Youngbloodi puhul nautisin ma ilmselt enim seda, kuidas prooviti tuua niigi ägedale kõmmutamisele veidi vaheldust, seda karakteri arendamise, avatuma maailma ja sõbraga koos mängimise näol. Jah, ma olen nõus, et teose esimesed kolm kuni neli tundi olid ehk rasked, tüütud või puised, millele ei aidanud kaasa ka mitte just kõige kandvam loo osa. Vaatamata sellele arenes aga teose lõpuks välja üks igati korralik tulistamismäng, mis võttis üsnagi hästi kokku Blazkowiczi pere heitlused natsidega, mida eelmainituna sai ka kahekesi nautida.

9. The Legend of Zelda: Link’s Awakening

Mulle meeldivad Zelda mängud ning patt oleks olnud jätta välja sel aastal ilmunud uusversioon. Olgugi, et tegemist pole minu jaoks sarja kõige tugevama osaga, tõestas Link’s Awakening seda, kuivõrd hästi suudetakse tänapäeval vanast uut teha.

8. Pokemon Sword & Shield

Järjekordselt oli internetis kurtmine suurem kui asi seda väärt ning Pokemon Shield oli minu jaoks vägagi nauditav teos. Pean tunnistama, et ma ei ole seeria kõiki mänge läbi teinud ja isegi proovinud, kuid nendest, mida enda mänguriiulil oman, meeldis Shield kõige rohkem. Pokemonide kunstiline lahend polnud küll päris minu teetass, kuid mängitavus ja graafika olid võrreldes eelnevate Pokemoni mängudega vägagi hea. Tubli töö, Game Freak!

7. Star Wars Jedi: Fallen Order

Ütleme otse välja – sinna, kuhu EA oma sõrme pistab… muutub mitte just kõige paremaks. Küll oli aga ainuõige otsus anda Respawn stuudiole võimalus teha uus Star Warsi mäng ja see kukkus neil SUUREPÄRASELT välja. Kooslus Unchartedi seeriast ja Dark Soulsist oli üsnagi ootamatu, kuid väga hea, mis taaselustas mu hääbuma hakanud usu Tähesõdade vastu.

6. Call of Duty: Modern Warfare

Kui igal eelneval aastal on Activisioni poolt väljastatav Call of Duty seeria pigem tundnud kui lihtsalt üle võõbatud ja uue nime saanud teos, siis 2019. aastal tõestati vastupidist. Uue mootori peale üles ehitatud Modern Warfare näeb välja lihtsalt vastupandamatu ning audiodisain paitab kõrvu. Jah, üksikkampaania on jätkuvalt stiilis „tee sedasama, mida igal aastal“, siis mitmikmängu on toodud palju uusi laade ning ära on kaotatud see neetud hooajapääse.

5.  Devil May Cry 5

Irooniline numbrikombinatsioon, kuid DMC 5 oli minu jaoks praktiliselt esmane kogemus antud seeriaga. Visuaalselt fantastiline, võimsalt märulirohke ning raskelt hea heliriba tegid antud teose vastupandamatuks, tänu millele otsustasin ma selle läbida lausa kaks korda.

4. Ace Combat 7: Skies Unknown

Pikalt ja laialt seletama ei hakka. Ace Combat 7 tekitas minust tunde nagu see oleks Metal Gear Solid, kuid lennukitega. Ma ei tea, miks mul alati neid seeriaid omavahel seostan, aga mulle räigelt meeldib Ace Combati puhul asjaolu, et sellesse on lisatud ka veidi ulmelisemat visiooni.

3. Resident Evil 2

Jah, ma olen seda ennegi öelnud, et mulle ei meeldi zombimängud, kuid sel korral läks nii, et ma olen Resident Evil 2 uusversioonist ka aasta lõpus vaimustuses. Antud teos meeldis mulle niivõrd palju, et otsustasin selle läbida lausa kuuel korral. Ei saa mainimata jätta, et esimesel läbimängimisel sai kiljatatud rohkem kui kümnel korral. Antud vaimustuse saatel jään ootama 2020. aastal ilmuvat kolmandat osa.

2. Katana Zero

Aga tegelikult on nii, et ma olen juba varasemalt öelnud, milliseid emotsioone see mäng minus tekitas.

1. Fire Emblem: Three Houses / Disco Elysium

Sel aastal teen ma lihtsalt tuimalt sohki ja valin kaks mängu esikohale. Kindlasti tekib küsimus, miks?

Väga lihtsalt põhjusel. Kordan, olen suur rollimängude entusiast ning kui sulle loobitakse kandikul ette kaks täiesti uskumatut rollikat, mis on teineteisest täiesti erinevad, siis kuidas saab jätta ühe kõrvale ja eelistada teist?

Fire Emblemi puhul olid kõige kaasahaaravamateks elementideks teose lugu ja see, kuidas sinu meeskonnast saavad ühtäkki päriselt virtuaalsed sõbrad. Pärast kõnealuse meistriteose läbimist oli tunne, et mitte üksi videomäng pole minus kunagi tekitanud sellist efekti, kus päriselt elan mingitele karakteritele niivõrd kaasa ja tunnen samas ängi, kui mõned neist mind reedavad. Lihtsalt uskumatu!

Disco Elysium seevastu tegi oma valdkonnas veidi teistmoodi pöörde. Antud teose liigitan samasse kategooriasse kui seda on vanakooli rollikad nagu Baldur’s Gate, Planescape: Torment ja Icewind Dale. Kui viimaste puhul on peale pikkade tekstide lugemise väljunud rohkem kui 70 protsendil mõni tapatalg, siis Disco Elysium otsustas minna veelgi pikemate tekstide ja praktiliselt olematu vägivalla teed ning pigem toimub võitlus sinus eneses, üritades aru saada, kes sa oled ja mida sinu alateadvus ja organid peategelasest tahavad saada. Samamoodi sai visuaalne pool vägagi kunstilise ja silmale pai tegeva stiili.