Jan Risti TOP 5 mängu aastal 2019

[Sel korral otsustasime, et lisaks Level1 enda inimestele kutsume endaga oma lemmikuid jagama ka sõpru-tuttavaid, kes peaksid ka paljudele teile juba varasemast tuttavad olema. On ju tegemist isikutega, kes kodumaisel mängumaastikul striimide-videotega-artiklitega ilma teinud või muidu tuntud nägudega, kel on mängimine üks südamelähedane tegevus.

Täna avaldab enda möödunud aasta kõige-kõigemad mees, kes juba aastaid on muretsenud selle eest, et kodumaised mängusõbrad oma lemmikteoseid ka füüsilisel kujul soetada saaks. Lisaks sellele on Jan Rist juba mitmendat aastat rikastanud kodumaist striimimaastikku. – Sten]

5. Resident Evil 2

See mäng palju sõnu ei vaja. Ma pole ise kahjuks originaali mänginud, kuid uusversioon oli fantastiline Resident Evil mängu inkarnatsioon. Graafiliselt fantastiline, sünge õhustik ja see Titan… ma vihkan seda venda! Virisemise koht vast oleks VR-võimaluse puudumine – see oleks mängu veel mõnusamaks teinud!

4. A Plague Tale: Innocence

Kõnealune mäng tuli nagu välk selgest taevast. Südamlik ja väga hästi jutustatud lugu õe ja venna omavahelistest suhetest. Võitluste puhul on lähenetud hoopis omamoodi nurgast – on selleks kas lingu heitmine või rottide manipuleerimine. Õhustik on mõnusalt sünge ning annab väga hästi edasi keskaja brutaalsust ja katkust laastatud maad.

3. Astral Chain

PlatinumGames on alati osanud teha väga kaasahaaravat võitlust. Koheselt meenuvad näiteks Bayonetta ja Vanquish. Astral Chain ei erine neist just palju. Ühte lineaarset lugu on vürtsitatud erinevate minimissioonidega, aga sujuv võitlus on kõige olulisem osa mängust. See ei ole keeruline, kuid väga vaheldusrikas, eriti kui lukustad teose edenedes lahti uusi erinevaid Leegione. Lugu ise on ehk selline keskpärane, aga olgem ausad – PlatinumGames pole sellega kunagi hiilanud.

2. Sekiro: Shadows Die Twice

Soulslike mängud mulle istuvad, aga Sekiro on midagi täiesti omaette klassist. Kogu see iidne Jaapan on hästi tehtud ja vaheldusrikas, bossid on erinevad ning tihtipeale vajavad erinevat lähenemist. Võitlussüsteem on halastamatu – blokkimine on kõige tähtsam nupp, mis tuleb kiirelt selgeks õppida. Mis eristab Sekirot teistest Soulsi seeria mängudest on selle agressiivsus. Siin sa ei saa lihtsalt kaugelt vaikselt nokitseda, sa pead olema paljude bosside puhul väga agressiivne, et mitte anda vaenlasele hingamisruumi. Mina ütleks, et FromSoftware on pannud kokku Bloodborne’i ja Niohi ning tulemuseks on lihtsalt fantastika!

1. Fire Emblem: Three Houses

Fantastiline lugu ja kuidas see jutustatud on. Jah, kõrvalised jutustused oma kaaslastega võivad tunduda aegajalt igavad, kuid annavad kogu loole palju juurde. Xcomilik lahingute ülesehitus ning suur ja lai võimalus oma tegelasi üles ehitada lisavad ainult vürtsi juurde. Ainukene element, mille kallal natukene vinguks, on avatud kaardiga klooster – lõpupoole on see tühi ja kõle ning sisaldab vähe tegevusi. Ma olen Fire Emblem: Three Housesi alla pannud tugevad 150 tundi ja viimane lõpp on ainult puudu. Seda pusin hetkel kõige kangema raskusastme juures.