LÜHIDALT: MediEvil

Vahel ei ole ühe mängu kirjeldamiseks palju sõnu vaja. Asjad saab kokku võtta ka… lühidalt.

Aasta võis olla 1998 ning Tihniku Maksimarket omas kohapeal PlayStationi konsooli, milles asetses demoplaat ning ühendatud ekraani  vahendusel võis proovida erinevaid mänge. Nende seas peitus ka MediEvil, mis oli armastus esimesest silmapilgust. Kiired vahepealsed aastad panid mind aga kahtlema, kas ma kunagi üldse selle ise läbi mängisin või oli teose sisu reetnud mulle kiirelt arenev internet.

21. aastat hiljem tekkis taas võimalus kahtlused ümber lükata ning üllitis kindla peale läbida. Seda tänu 24. septembril PlayStation 4 konsoolile jõudnud uusversioonile. Isiklikus võtmes oli äratundmisrõõmu palju ning tegemist oli vägagi meelierutava projektiga. Erinevates stuudiotes uuesti salvestatud muusika paitas samuti kõrva, kuid minu kurvastuseks puudus 4K tugi. Mitte, et keegi seda lubanud oleks, kuid uusversioon võiks olla ju võimalikult kaasaegne. Keskelt läbi kuus tundi kestev teos on siiski kahjuks vaid nostalgia peale üles ehitatud ning võib jätta külmaks mängijad, kel varasemad kokkupuuted puuduvad.