Margus Saldre TOP 5 Jaapani mängu aastal 2019

[Kui te parasjagu ei kuule Margust Doki Doki Luuserite Klubi podcastis veidratest animetest ja number 3 maagilisest jõust rääkimas, kirjutab ta kas Videogamers.eu lehele arvustusi või võtab osa kodumaistest kaklusmänguturniiridest!]

2019. oli jällegi üks paganama hea aasta videomängude jaoks. Seekord suutsin mängida ka erinevas koguses läänest välja pumbatud teoseid, kuigi pean nentima, et eestlaste endi Disco Elysium jäi mul puutumata.

Seevastu aga (nagu traditsiooniks kujunenud) on siin nimekirjas viis Jaapanist tulnud videomängu, mis mulle sel aastal enim muljet avaldasid!

Judgment

Ryu Ga Gotoku stuudio on hakkama saanud ühe meeldejäävaima teosega viimaste aastate jooksul, kus mängija kehastub Takayuki Yagamiks – eradetektiiviks, kes kistakse Jaapani allilma, sarimõrvarite ning korporatsioonivandenõude keeristormi. Nagu arendusstuudiole kombeks, on teos täis peadpööritavaid lisamissioone, ohtralt molli andmist ning ülimalt head muusikat. Ning kiisusid. Palju, palju kiisusid.

The Legend of Heroes: Trails of Cold Steel III

Nihon Falcomi legendaarse Trails of Cold Steel seeria kolmas osa sai lõppude lõpuks endale lokalisatsiooni XSeedi poolt, mis tähendab, et lõppenud on impordiaeg. Rean Schwarzer on aastate jooksul õpilasest hoopiski õpetajaks saanud. Koolielu kõrvalt peab ta aga hakkama saama oma klassi suhete hoidmisega, vanade koolikaaslaste leidmisega ning maailma päästmisega. Sest see on see, mida kangelased teevad! Teos jäigi mulle meelde enim selle pärast, et kui tavaliselt on Jaapani rollimängudes tegelane koolipinki nühkimas, siis seekord on mängija hoopis pedagoogi rollis.

Fate/Extella Link

Mulle meeldivad väga musoud – mängud, milles üks tegelane võitleb korraga nelja triljonmiljonbiljion tegelase vastu. Tuntuimad näited on kindlasti Koei Tecmo poolt arendatud Samurai Warriors, Dynasty Warriors või Warriors Orochi. Lisaks musoudele meeldivad mulle ka telefonimängud ning Fate/Grand Order on redutanud minu telefonis juba paar aastat. Kui need kaks kombineerida, saab Fate/Extella Linki ehk teose, milles mitmed tuntud tegelased Kinoko Nasu legendaarsest seeriast madistavad lahinguväljadel kas jõude ühendades või võideldes teineteise vastu. Allalaetavate kostüümide maksumuse teada saamiseks palun refereerida lõigu esimese lause kaheteistkümnendat sõna.

Astral Chain

Nintendo Switch on konsool, mida ma tegelikult peaksin kasutama rohkem, kui ma seda teen. Aasta kokkuvõte ütles, et olen mänginud selle masina peal ainult 80 tundi. Sellest 45 oli aga PlatinumGamesi Astral Chain, milles on kokku segatud tulevikupolitsei ning vana hea hack n’ slash mängustiil. Mängu visuaalstiil, muusika ning sujuv võitlussüsteem tegid sellest koheselt minu jaoks ühe parima teose Nintendo Switchil ning kui mul veel ei oleks seda konsooli, ostaks ma selle ainult Astral Chaini pärast.

Sekiro: Shadows Die Twice

Ma tegelikult surin seda mängides mitte ainult teoses endas, vaid ka sisemiselt. Küll aga suutsin ma Sekiro läbida kolm korda iga lõpu nägemiseks ning ma ei jõua ära oodata, et Elden Ring mulle samasugust depressiooni valmistab. Sekiro raskusaste, vajalikud oskused ning fenomenaalne tasemedisain tegid sellest From Software’i üllitisest minu selle aasta „ma-ei-taha-seda-enam-mängida-sest-mul-on-valus“ mängu. Kiitused Hidetaka Miyazakile tema suurepärase töö eest!

Selline oli minu aasta 2019. Enne aastakümnendi vahetust tuleb kindlasti vastata küsimustele nagu „Mis mäng jäi meenutama aastakümmet?“ ning „Milline teos jääb ka kümne aasta pärast kirjeldama aastat 2019?“ Esimese vastuseks on kindlasti Monster Hunter: World ja teise vastuseks Monster Hunter World: Iceborne, mida ma ei pannud nimekirja, kuna see on tehniliselt lisa. Jah, mulle meeldib sohki teha.

Ilusat aastavahetust ning et nii järgmine aasta kui ka aastakümnend toogu ainult halbu mänge sest minu Steami, PlayStationi ja Xboxi mängude nimekiri, mida ma veel proovinud pole on liiga suur!