Leho tundeid ja mõtteid 2019. aasta treileritest 

Iga aasta on täis mängude väljakuulutamisi, misjärel hakatakse tilgutama promopilte ja treilereid. Viimased on minu jaoks kujunenud väga oluliseks määrajaks, kas mänguke jääb mu radarile või mitte.

Meenutan 2019. aastal treilerite kaudu minu tähelepanu veidikenegi püüdnud mänge. Tähelepanu on muidugi selektiivne, esmajoones muidugi platvormi- ja žanrieelistustest tulenevalt. Võibolla pole ma ka kõiki huvitavaid klipikesi näinud, sest massist on raske välja paista kui kõva haibiga suured lämmatavad.

Üldiselt olid minu jaoks olid selle aasta gigantsed mängusõud E3 ja gamescom võrdlemisi leiged. Väga vähe üllatusi ja veel vähem huvitavaid. See juhatabki sisse teiste magushapude uudisteni – need mis algul rõõmustasid ja siis kohe pettumuse valmistasid. Näiteks Medal of Honori tagasitulek. Tore, et see naaseb Teise maailmasõtta peale Call of Duty ja Battlefieldi vastvaid vangerdusi, aga et Medal of Honor: Above and Beyond tuleb VR-mänguna, mind küll ei vaimusta.

Sama tunde tekitas minus THQ Nordic, mis teatas uhkelt helikopterimärulisarja Comanche taastulekust peale 19 aastat, aga plahvatusliku üksikosa asemel tuleb see meeskonnapõhise mitmikmänguna. Ka Revolution Software lasi lõpuks ometi välja esimese treileri oma järgmisest seiklusest Beyond a Steel Sky, aga see on väheütlev ja pealegi eelistaksin ma siin 2,5D esitust 3D-le.

Täiesti uusi tiitleid, mis millelgi ei põhine ja mulle silma jäid, oli eriti vähe. Üksikisikuvaates tulistamismängudest plinkisid korra mu radaril Deathloop ja Outriders, ning seda ka tänu nende nimekatele Euroopa arendusstuudiotele, vastavalt Arkane Studios ja People Can Fly. Samas pole nende kohta piisavalt teada, et nood jälgimise alla võtaksin.

https://www.youtube.com/watch?v=MXv5IDp8y74

Hoopis huvitavam on praeguse seisuga cel shaded retrokõmmutamine Chains of Fury. Korra välgatas ka Partisans 1941, Teises maailmasõjas toimuv Commandost meenutav strateegia, millest tahaks rohkem kuulda-näha. Teine ajalooline isomeetrilises vaates luurekas, mis mind juba 2018. aastal esimeste piltidega võlus ja esimese gameplay treileri põhjal äge tundub, on El Hijo.

Suurtel saagadel oli samuti raske mind kõigutada. Marvel’s Avengersi ükski video ei pannud mind seda proovida tahtma. Halo Infinite’i ei olnud piisavalt, aga 2020ndal kuuleme-näeme seda tõenäoliselt kõriauguni. Kõige võõrastavam oli aga Watch Dogs Legion, mis üritab vist Saints Row sarja pöörasust matkida. Star Wars Jedi: Fallen Order, mis nüüdseks väljas, on tsutt-tsutt intrigeeriv, aga ma olen kindel, et see mõõgaviibutamise võitlussüsteem pole mulle. Täielik kamarajura oli Fast & Furious: Crossroads TGA 2019 treiler, mis lausa piinlikult halb.

https://www.youtube.com/watch?v=sKfTkNMYq90

Tähelepanuväärne oli Predator: Hunting Grounds. Mitte et see mitmikmängu FPS minus mingit verejanu oleks tekitanud, vaid fakt, et kirjastaja Sony Interactive Entertainment lubas varsti peale PS4 eksklusiivi väljakuulutamist selle ikkagi ka arvutile tuua! Tegelikult on seda mõranemist eksklusiivide poliitikas tore näha. Microsoft on alati arvutile lähemal seisnud ja Xboxide eksklusiive on aeg-ajalt ikka Windowsitele jõudnud, aga kui nüüd kogu lipulaevast Halo seeria arvutile tulemas ja ristvõrk platvormide vahel muutub üha olulisemaks, tuleb ka Sonyl elu üle mõelda. Death Stranding juba on arvutile suundumas (kuigi mitte Sony bänneri alt) ja raskelt usutavad kuulujutud käivad ka Horizon Zero Dawni kohta. Eksklusiivide kolimistel peatudes – täiesti ootamatu oli ka Doom 64 kuulutamine arvutile ja uutele konsoolidele, sest originaalselt ilmus see ainult 1997. aastal Nintendo 64-le.

Jätkates järgede lainel, siis väljaandjatest tegi üllatavaid manöövreid Rebellion. Esiteks Zombie Army 4: Dead War. No kust see tuli!? Ma olin kindel, et triloogiaga sai sari läbi. Teiseks ilmutas end visuaalselt (peale aastaid kõlakaid) Evil Genius 2: World Domination.

Üllatustuleku uudiseid tõidki pigem vanad sarjad. Näiteks Commandos 2 HD Remaster ja Destroy All Humans! uusversioon panid mu kulmu rõõmsalt kerkima. Samuti olen positiivselt meelestatud XIII uusversiooni ja I.G.I. Origins ootuses. Võibolla kõige suurem ootamatus sel aastal oli aga POSTAL 4: No Regerts väljakuulutamine. Tahaks näha, kuidas selline kõiki solvav mänguke tänases vatises lumehelbeühiskonnas hakkama saab, kui see lõpuks varajasest ligipääsust välja roomab.

Ka on huvitav, mis asjad kooruvad mängudest CrossFire HD ja CrossFire X? Originaalne CrossFire hakkas tasuta mitmikimängu FPS-ina üle tosina aasta tagasi Aasia turgu vallutama ja sai sellega hakkama. Nüüd on arendamisel nii uusversioon kui järg ning mõlemale tuleb uudisena ka üksikosa. Esialgu loobitakse sõnu „Aasia mänguritele“ ja „Xboxile“, aga arvestades tiitli arvutijuuri ja et üksikosasid teeb eliitstuudio Remedy Entertainment, siis usun, et varem või hiljem jõuavad need ka lääne arvutitesse.

Tagasituleku teeb ka Microsoft Flight Simulator, mis sündis juba aastal 1982. Jah, 1982! Vaevalt, et ma lendama hakkan, aga piloodisimulaatori graafikailu ja loometehnika on mängunduses väike revolutsioon. Ka olen ma üllatunud, et mängu arendajaks on minu lemmikmängu A Plague Tale: Innocence loonud Asobo Studio, ja kui paeluvaks hanszimmerliku muusikaga treilerid on monteeritud.

Omajagu mänge on juba ilmuda jõudnud. Näiteks Wolfenstein: Youngblood mind ei erutanud ja ei võetud seda ka kuigi hästi vastu. Need for Speed: Heat tundub olevat minu maitsele mittevastav, aga kunagi ehk mekin seda siiski. Kindlasti kihutan ükskord GRIDi ja WRC 8-ga, kuigi viimases pidavat olema jälle mingi manageerimine, mida pelgan. Militaartulistamistest jõuan kunagi kindlasti Call of Duty: Modern Warfare’ni. Parajat õhinat tekitas minus Tom Clancy’s Ghost Recon Breakpointi nägemine ja eriti vahva on, et AI tiimikaaslaste kaotamise pärast tõusis rahvas üles ja Ubisoft punnitab olukorra parendamise nimel. Las nad pusivad ja äkki aasta pärast saab mäng piisavalt küpseks isegi minu jaoks.

Ka retrotulistamiste vool pole sugugi vaibunud ja Ion Fury (endise nimega Ion Maiden) näitas end piisavalt heast küljest, et ükspäev sellesse sukelduksin. Esmapilgul oli huvipakkuv ka Pendulo Studiose järjekordne seiklus Blacksad: Under the Skin, kuid nüüd rohkema info põhjal ma pole enam kindel, kas see mulle sobib. Kui juba Microidsi alla kuuluvatest seiklustest rääkida, siis mainin ära ka nende mitte videost pärit üllatuse – vaatamata Syberia III fiaskole (nüüdseks olevat mäng küll paremaks paigatud) kuulutati augustis välja Syberia: The World Before!

Sellised mu mälestused on. Pole mõtet ahastada, et siit puuduvad Baldur’s Gate 3, Diablo 4 ja teised. Nood pole minu žanrid.