Dragon Ball Z: Kakarot – mäng, mida *peab* vaatama läbi nostalgiaprillide

Minu 2020. aasta esimesed kuud on möödunud „Dragon Balli“ seeria tähe all. Mitte ainult ei võtnud ma endale ülesandeks läbi mängida Bandai Namco katuse alt väljunud rollimängu Dragon Ball Z: Kakarot, vaid olen täpselt sedasama lugu kogenud ka kolmel teisel viisil: manga, anime ning viimasel põhinev paroodiaversioon „Dragon Ball Z: Abridged“.

Kui peaksin koostama edetabeli sellest, milline oleks parim viis Goku ja tema sõprade hullumeelse seikluse jälgimiseks, maanduks värske videomäng tõenäoliselt viimasele, neljandale positsioonile. See muidugi ei tähenda, et tegemist oleks lootusetu juhtumiga. Ent alustame algusest.

Kel kultusliku staatuse saavutanud manga- ja animeseriaal võõras, see võtku teadmiseks, et sari pajatab loo võitluskunsti armastavast Son Gokust. Aastate jooksul suudab ta kokku koguda ohtralt sõpru (kes varem olid tema vaenlased)  ja sattuda peadpööritavatesse sekeldustesse. Ühel saatuslikul päeval saabub Maale aga mees kosmosest. Ta väidab, et Goku on tema vend ning et nad mõlemad kuuluvad saiyalaste rassi. Sellest saab alguse kummaliste juhtumite jada, mis doominotükkidena üksteise peale pudenedes aina suurema kaose loovad.

Lugu on ühele shonen (eelkõige noortele poistele mõeldud manga- või anime)seeriale omaselt lihtsakoeline, keskendudes pigem suurejoonelistele kaklusstseenidele, kui et sügavale narratiivile. Nii on ka „Dragon Ball Z“ puhul, mille animeversiooni on aastate jooksul tögatud seetõttu, et üks kaklus võib kesta mitmeid ja mitmeid episoode. Lisaks on antud seeria puhul olulised ka niinimetatud jõutasemed, mis andnud elu ühele legendaarseimale internetimeemile:

Pisut ka isiklikku tausta. Minu esimene kokkupuude „draakonikeradega“ pärineb 2000ndate algusest, kui Soomes hakkas levima mangabuum. Tolleks hetkeks, kui mina sellest haisu ninna sain, oli sari juba mõnda aega ilmunud. Nii noppisingi poelettidelt raamatu, mis kandis numbrit 23 ning kus osad kangelased olid jõudnud planeedile Namek, et kokku koguda sealsed draakonikerad, mis aitaksid neil enda lahingus langenud kaaslased taas ellu äratada. See polnud just ideaalseim hetk, et seeria fänniks hakata. Samas on saanud seiklusest Namekil minu jaoks üks äärmiselt südamelähedane moment terves saagas.

Aastate jooksul soetasin endale mangaseeria teisigi osi, ent ometigi jäi üleüldine lugu jätkuvalt lünklikuks. Vahepeal jõudsin alustada ka animeseriaaliga „Dragon Ball Z Kai“ (mis tänaseks hetkeks samuti Namekiga ühele poole on saanud). Ometi on manga lugemine mulle alati rohkem meeltmööda olnud ning nii saigi 2020. aasta alul ostetud terve „Dragon Ball Z“ sari, mis koosneb 26 raamatust. Ja siis hiljem veel ka esialgne „Dragon Ball“, kus raamatud vaid 16 ning mis räägib Goku nooruspõlvest. Kindlasti ei tasu siinkohal ära unustada, et paari aasta tagune kaklusmäng Dragon Ball FighterZ oli üks minu2018. aasta lemmikutest. Tagatipuks ilutseb mu vasakul õlavarrel suur Shenroni tätoveering. Jah, see on toosama draakon, kes soove täidab. Huh, nüüd sai vist kõik?

Dragon Ball Z: Kakarot räägib mängijale täpselt selle sama loo, mida on varem jutustanud manga, anime… ning ka paljud teised sarjal põhinevad mängud. Seeria sündmused tuuakse meieni peaaegu piinliku täpsusega, ent esineb siiski ka paar pisemat erinevust. Esiteks on ka kõige pisemad konfliktid mängitavateks kaklusteks venitatud. Rusikad peab tihtilugu käiku panema ka siis, kui looga varasemalt tutvunud teavad, et lõppkokkuvõttes ootab ees kindel kaotus (mängitavale sektsioonile järgneb vaheklipp, kus karakter pasunasse saab).

Teiseks on välja jäetud mitmed pisemad momendid, mis jäävad silma vaid neile, kes mangat või animet jälginud. Ilmselgelt ei häiri see üldises plaanis mitte kedagi, ent teadjama fänni jaoks võib see tunduda pisut imelik. Kolmandaks – kuna tegemist rollimänguga, mille tegevus jagatud keskmist mõõtu avatud alade peale, on teosesse lisatud kamaluga originaalseid kõrvalmissioon. Nendes saab Goku kohata nooruspõlvest tuttavaid tegelasi või siis tõesti uusi karaktereid. Kahjuks või õnneks ei sisalda kõrvalised ülesanded just ääretult põhjapanevat lugu. Üldjuhul piirdutakse vestlustes vaid paari lausega ning nendegi eesmärk mängijale selgeks teha, mida temalt oodatakse.

Nagu mainitud sai, on sel korral draakonikerade lugu rollimängu raamidesse surutud. Mängitavus on lihtsakoeline: mängija lendab avatud kaartidel ringi, kogub erinevaid orbe, kakleb ettesattuvate kurjamitega ning arendab lugu edasi. Loo arendus käib läbi areenikakluste, mida (nagu varasemalt mainitud) tundub olevat ebanormaalselt palju. Ka jõutasemete pärast ei pea mängija muretsema, sest need tõusevad koos looga ning üldjuhul kaklustega hätta ei jääda.

Kaklussüsteem on pisut puine. Karakterite jalad ei ole maa külge liimitud, mis tähendab, et liikuda saa nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt, nii X-teljel kui Y-teljel. Siiski pole liikumine just kõige sujuvam. Samuti on kaklemine pigem monotoonne. Tuleb vaid korrata lööke, õigel ajal vastase rünnaku eest põigelda ning mustrit korrata. Stiilipunktide nimel võib valemisse lisada ka energiakerad ja supervõimete poolt pakutava. Reeglina tulevad kaotused vaid siis, kui muutuda lohakaks ja üleolevaks. Ise pidin paar kaklust uuesti ette võtma, ent seda osaliselt ka seetõttu, et kahe salvestuspunkti vahel said tervendavad materjalid otsa.

Kaardid, millel missioonide vahel ringi saab lennata, on suhteliselt tühjad ning seetõttu ka pisut elutud. Kui jätta välja alad, kus peategelased elavad ning kus jagatakse põhi- ja kõrvalmissioone, on nende eksistents pea mõttetu. Siin-seal tekib üksik äratundmisrõõmu pakkuv moment, ent kui poleks mu isiklikku ma lihtsalt pean neid orbe koguma probleemi, võiksin kõike seda sisse süüa ka lineaarselt kandikult. Lisaks kõrvalmissioonidele saab avatud aladel ka kala püüda, dinosauruseid ja muid loomi jahtida, vastaste vahitorne ja kosmoselaevu hävitada ning muud säärast.

Tavapäraste rollimängude stiilis kogemuspunktide „jahvatamine“ (sest suurtest suudest hoolimata pole me senini suutnud mõelda välja vastet sõnale grind) ei oma siin absoluutselt mingit väärtust. Juhuvõitlustest saadavad punktid on alati niivõrd väikesed, lisaks on suvaliste töllide ja jumbudega kaklemine aeganõudev ning võrdlemisi igav tegevus. Tegelasi saab natuke arendada, kuigi menüüdes navigeerimine on tolle võimaluse veidralt peitu pannud.

Lisaks kõigele muule on mängu lisatud ka süsteem, mis kannab nime segadusse ajavat nime – Community (kommuun). Mängu jooksul jagatakse mängijale tegelaste embleeme, keda saab lisada erinevatele kommuunitahvlitele. Iga tahvel mõjutab erinevaid aspekte: üks lisab juurde jõudu, teine suurendab söömisest tulevaid boonuseid ja nii edasi.  Mäng on aga piisavalt kerge, et kommuunitahvlite mõju mitte märgata, eelkõige tunduvad need tekitavat platseeboefekti – kui tabelil embleemid reas tundub alati, et läheb paremini kui muidu. Muide, embleemidele saab ka kingitusi teha, et nende taset tõsta. Senimaani pole ma suutnud toda pähklit korralikult läbi närida – milleks?

Ometigi, kõigele eelnevale vaatamata jään Kakaroti meenutama pigem toreda elamusena. „Dragon Ball“ kuulub vaieldamatult mu lemmik manga- ja/või animeseeriate hulka ning kuigi sama loo taaskogemine on ühest küljest igav, on teisalt põnev näha, kuidas varem paberil või animatsioonina nähtud narratiiv videomänguks ümber on tõlgitud. Samuti on tegemist ühe ilusaima animemänguga, mida olen viimastel aastatel (kui mitte eales) näinud.

Häälnäitlemine (tõelise japanofiilina eelistasin jaapanikeelset heliriba) on tasemel. Tagasi on tulnud pea kõik animeversiooni kõritorud. Muusika võib esialgu ehk pisemat sorti pettumuse valmistada – aladevahelised üleminekud tunduvad tibakene kohmakad, samuti hakkavad teatud meloodiad korduma – ent õnneks pole tegemist kriminaalse eksimusega. Kokku segatud kompott suudab kõditada vanade fännide nostalgiameeli, samuti on tegemist ideaalse teosega verivärsketele tulijatele.

Minu jaoks oli tegemist tõsise lükkega tagasi draakonikerade maailma. Tänu mängule sukeldusin jälle universumisse, millega olin varem korduvalt tutvust teinud, ent mille kõiki seikluseid polnud veel terviklikult kogenud. Nüüd, 26 raamatut ning pea 30 tundi hiljem on üks peatükk minu elus sulgunud. Aga kindlasti mitte jäädavalt, mu kõvakettal ootab mind lausa mitu uut virtuaalset teost, mille kaanepildil ilutsevad ogaliste soenguga musklimehed.