ARVUSTUS: Mafia II: Definitive Edition

Ma olen alati arvanud, et Internet Movie Database’i Top 100 filmide edetabeli teisel kohal paiknev „The Godfather“ peaks olema pügala võrra kõrgemal. Mul pole „The Shawshank Redemptioni“ vastu midagi, ent Coppola krimidraama on tunduvalt mitmetahulisem, värvikam ja emotsionaalsem ning sellest tulenevalt ka intrigeerivam. Võibolla just antud filmi tõttu paelus mind Mafia II rohkem kui oleks pidanud.

Esimest korda 2010. aastal ilmunud avatud maailmaga maffiamärul sai hiljuti uuendatud versiooni. Mafia II: Definitive Edition võõpas teose uue värvikihiga üle, pakkis kaasa ka lisapakid ning paiskas selle turule ühe osana Mafia: Trilogy komplektist. Sinna kuuluvad veel esimene ja kolmas osa, mis samuti Definitive Edition alapealkirja omavad. Kolmanda osa puhul ootavad ees jällegi pisikesed parandused ja lisapakid, esimese osa ehitatakse aga nullist üles. Esimest tuleb oodata kuni augusti lõpuni, kolmas osa ilmus koos teisega 19. mail. Igaühte neist saab ka eraldi soetada. Aga nii palju sellest.

Mafia II: Definitive Editioni kasuks räägib asjaolu, et Mafia II oli (oma aja kohta) üpriski äge mäng. Virtuaalne ja fiktiivne avatud kaardiga Empire Bay oli põnev koht, mida avastada; narratiiv oli kaasahaarav; ning ajastutruude sõidumasinatega ringi sõitmine – kuigi pisut ebatäiuslik tegevus – pakkus pinget. Ükski neist elementidest pole uuendatud versiooni puhul kaduma läinud. Sama saab kahjuks öelda ka teose nõrgemate külgede kohta.

Mängu vaieldamatult kõige tugevamaks tunnuseks on selle pinev lugu. Vito Scaletta pärineb vaesest Sitsiilia perest. Ühel saatuslikul päeval kolitakse kõikide võimaluste maale Ameerikasse. Siiski ei too see Vito perele loodetud rikkusi ning nii kasvabki poiss üles puuduses. Meheks sirgudes saab Vitost pisisuli, kes peale üht suuremat vargust pannakse ultimaatumi ette: ta kas veedab mõne aja vanglas trellide taga või liitub sõjaväega ning aitab Ameerika vägedel Euroopas korra majja lüüa. Nii viibki teose esimene missioon Vito Teise maailmasõja aegsesse Itaaliasse.

Sõjast naastes ootab teda Joe Barbaro – Vito pikaaegne sõber ning mees, kellega koos ta oma viimase kurikuulsa röövi läbi viis. Seadusesilma eest põgeneda suutnud Joe on vahepeal suutnud kanda kinnitada Empire Bay allilmas. Nüüd hakkab kriminaalse maailmaga taas kurameerima ka Vito. Tema tõus tühipaljast jooksupoisist maffia kõrgematesse sfääridesse on suurepäraselt kirjutatud ning, mis veelgi olulisem, ei tundu laialivalguv. Võibolla aitab kaasa teatud lineaarsus, mis Mafia II kannul kaasas käib.

Nimelt on kogu mäng võrdlemisi sirgjooneline ning seda vaatamata faktile, et teos on avatud maailmaga. Kaasa aitab ka asjaolu, et peale loomissioonide on kaardil teha võrdlemisi vähe. Empire Bay on küll suur ning linna erinevad sektsioonid on piisavalt erinevad, et neid niisama avastada, ent otsest põhjust tervet kaarti ära näha pole. Kõrvalmissioone ei pakuta ning muu tegevusena on Vitol võimalik kahele erinevale mehele varastatud autosid müüa. Kel rahanälg suur, see võib  korraldada röövi mistahes söögikohas, rõiva- või relvapoes. Sellest saadud kasumi saab mängija hiljem mõnes konkureerivas ürituses ära kulutada. Raha kokkukogumine on siiski suhteliselt kasutu tegevus, kuna loos esineb mitmeid punkte, mil Vito mammonast tühjaks puistatakse.

Üldjuhul koosnevad missioonid autoga sõitmisest ja tulevahetustest, ent siia-sinna on poetatud ka hiilimissektsioone ja rusikavõitlusi. Iga mainitud elemendi kvaliteet on üle keskmise tugevusega. Autoga sõitmise puhul tuleb jälgida eelkõige ühte asja – kiirust. Nimelt on 50ndate seadusesilmad äärmiselt kriitilised kiiruseületajate vastu. Nii jääbki mängijale kaks valikut: kas lülitada sisse kiirusepiiraja, mis ei luba gaasipedaali läbi põranda vajutada või võtta vastu risk ning jälgida samal ajal silmanurgast kaarti, et mõni võmm vastu ei sõidaks.

Kui esimene tundub nagu lihtne ja loogiline valik, siis varem või hiljem tekib tüdimus, eelkõige kui kummi ühtedel ja samadel tänavatel kulutada. Muide, kiirusepiiraja saab ka sõidu ajal sisse lülitada, mis hoo kärmelt lubatud piirini alandab. Seega jõuab pea iga mängija ühel või teisel ajahetkel (eriti kui Vito istmiku all nurrub klassikaline sportauto) tolle teise variandini. Kahjuks pole ka see ideaalne, kuna ekraani alla paremasse nurka viidud kaardi ja tee samaaegne jälgimine kahandab üleüldist sõidunaudingut. Positiivse küljena saaks autojuhtimise puhul välja tuua üldiselt rahuldava sõidutunnetuse. Lisaks on mängijal võimalik valida, kas ta soovib pisut arkaadilikumat elamust või gtaneljalikku ujuva raudkuunari simulatsiooni. Alternatiivse variandi pakkumine tõstis juba omal ajal Mafia II väärtust GTA IV võrreldes. Autode valik on samuti muljet avaldav.

Tulistamise puhul on juba kaugelt aru saada, et originaalselt pärineb teos 2010ndate aastate algusest. Eelkõige toimub tinapritsimine varje tagant. Avalikult tühjal väljal ringi jalutades leiavad vastased Vito üpriski hõlpsalt üles ning eks isegi varje tagant pea välja pistmine võib vahel õnnetult lõppeda. Tulistamine ise jätab pisut soovida. Probleemiks nimelt asjaolu, et kui kohe takistuse tagant kiikamisel tulistama hakata, on kuulide levik üsna lai. Täpsemaks sihtimiseks peab paar hetke ootama (sihiku ikoon muutub väiksemaks), see aga annab vaenlastele võimaluse ise kuulirahet tekitada. Antud asjaolu paneb vähem tähele siis, kui Vito kasutab automaate, mis õhu tinast paksuks teevad. Mõni kuul ikka pihta läheb.

Rusikavõitlused on üpriski lihtsakoelised. Üks nupp kiireks, ent nõrgemaks löögiks ning teine aeglasemaks kõvemaks pauguks. Põiklemiseks tuleb veel ühte kolmandat nuppu all hoida. Kakluseid satub teele piisavas koguses, suurem osa neist on jagatud Vito vangla-aastate peale. Suure tahtmise puhul võib mängija ka tänaval suvalistele inimestele kätega kallale minna. Muuseas tahaksin ma ära märkida ühe elemendi, mis mulle juba 2012. aastal ääretult meeldis. Arendajad on hästi palju vaeva näinud tegelikult täiesti tähtsusetute asjadega. Näiteks on võimalik vetsus kraanikausse tööle panna, vetsupotis vett peale tõmmata ning tulesid kustutada ja taas põlema panna. Absoluutselt kasutu, ent siiski tore!

Põhimängu läbimine ei võta suurt tükki küljest. Kuna kõrvalisi tegevusi vaid näpuotsaga jagatakse, võib lõputiitriteni jõuda pisut rohkem kui 10. tunniga. Kel sellest ei piisa, saab järelejäänud nälga kustutada kolme lisapakiga: The Betrayal of Jimmy, Jimmy’s Vendetta ja Joe’s Adventures. Igaüks lisab kogemusele nii umbes viie tunni jagu mänguaega, ent vaid kolmas, Joe’s Adventures lisab põhimängule väärtust. Nimelt on Jimmy kogemused üles ehitatud alternatiivsele universumile ja mängitavus keskendub möllu korraldamise kaudu punktide kogumisele. Joe’s Adventures keskendub Vito sõbra Joe Barbaro elule ja tegemistele siis, kui ta sitsiillasest sõber trellide taga aega veetis.

Mafia II: Definitive Edition on vana mängu uuendatud versioon ehk remaster. See toob endaga kaasa ilukuuri: uuendatud teravam graafika, parendatud valgus ja varjud ning (enamasti) puhtamad tekstuurid. Oma ülesandega on hakkama saadud enamvähem kvaliteetselt. Mängimise jooksul hakkas suuremaid vigu silma pigem harva, kuigi ühel korral suutis mu Xbox One X mängu kokku jooksutada ning pidin salvestuspunktist uuesti alustama.

Pisemate vigade hulka kuuluvad tekstuuride väljaturritamised kohtades, kus nad seda tegema ei peaks. Lisaks jäid ühe võitluse ajal vaenlased sama repliiki kordama. Õnneks sai selle vea vägivallaga lahendatud. Ahjaa, lõpukaadri ajal jäid vihmapiisad õhku seisma. Kuigi mängitavust need momendid ei mõjutanud, jätsid nad töökvaliteedist tibake laisa mulje. Õnneks või kahjuks on alati varnast võtta üks lihtne lohutus – see polnud kaugeltki nii katki kui Mafia III.

Asi, mis naeratuse alati tagasi suule suutis manada, on fantastiline muusika. Ajastutruu heliriba kasuks räägib minu puhul ka asjaolu, et see kattub osaliselt ühe mu lemmikmängu omaga. Nimelt leidub nii Mafia II kui ka Fallout: New Vegase nimistust samu häid laule. Ka originaalmuusika väärib kiitust. Kuigi häälnäitlemine on samal heal tasemel nagu see oli kaheksa aastat tagasi, on heli miksimises mingeid pisemaid vigu leida. Näiteks olid kõrvaklappidega mängides paljud dialoogid vaid ühte klappi suunatud. Muude heliefektide puhul säärast probleemi ei täheldanud.

Eelnevast kriitikast hoolimata on Mafia II: Definitive Editioni ostmist pigem lihtne soovitada. Mängijale pakutakse suurepärast lugu, mis ei pruugi küll küündida „The Godfatheri“ ja „Goodfellasi“ tasemele, ent suudab pakkuda pinget ning (paadunud kriminaalide kohta) üllatavalt sümpaatseid tegelasi. Empire Bay avatud kaart ei pruugi pakkuda meeletus koguses kõrvalisi tegevusi, ent virtuaalses linnas keeb elu. Tänu sellele omab fiktiivne kiviküla meeletus koguses iseloomu.

Kogu kompotti iseloomustab ilmekalt üks seik mängu algusest. Vito on tagasi kodus. Empire Bays sajab parasjagu lund. Joega linna peal ringi sõites märkan ühte lumisel väljal jalutavat meest. Ühel hetkel ta libastub ja kukub selili. Ja ometigi läks süda kuidagi veidralt soojaks. Täpselt sama on Mafia II: Definitive Editioni puhul. Jalad ei pruugi alati kanda, ent lõppkokkuvõttes on emotsioon positiivne.