Sten Kohlmanni TOP 10 mängu aastal 2020

Mul on tunne, et ma küsin iga uue aasta alguses täpselt sedasama – puhkust headest mängudest. Ja nii, nagu kordub mu küsimus, saan ma ka alati sama vastuse. Ei. Minu palved kõlavad kurtidele kõrvadele ning tööstus pumpab järjekindlalt välja teoseid, mis mu uudishimu püüavad ning seejärel ka südame võidavad.

2020 pole olnud lihtne aasta, seega võibolla saan sel korral andestada asjaolu, et mu soovidele läbi sõrmede vaadati. Alljärgnevad (enam kui ) kümme mängu aitasid unustada igapäevamuresid ning kasvõi reisida teistesse dimensioonidesse ajal, mil reaalsed piirid lukku pandi.

Mängud, mis kahjuks mu edetabelisse ei mahtunud, ent mida tahaksin sellest hoolimata tunnustada: Astro’s Playroom, Hyrule Warriors: Age of Calamity, What the Golf?, Kentucky Route Zero ja Dragon Ball Z: Kakarot. P.S. Cyberpunk 2077 jõudis kohale liiga hilja ning on kahjuks liiga katki.

10. Ghost of Tsushima

Ma mõistan, miks Ghost of Tsushima mõnevõrra ootamatult niivõrd populaarseks osutus. Tegemist on ju äärmiselt kvaliteetse videomänguga, mis PlayStation 4 väärikalt pensionile saatis. Põhjus, miks teos aga minu edetabeli viimasele kohale maandus, on lihtne. Nimelt ei pakkunud see midagi uut. Avatud maailmaga seiklusmärul oli justkui teiste samalaadsete üllitiste Best Of kogumik, mis mässitud Jaapani-teemalise paberi sisse. Jin Sakai lugu oli turvaline ja klišeeline, ent (tuttavad) emotsionaalsed momendid ning imetabane visuaalne külg olid samas piisavad motivaatorid, et mehe teekond lõpule viia. Lisaks veetsin tänu mängule ka mitmeid suveõhtuid klassikalise samuraikino seltsis!

9. Death and Taxes

Peale möödunud aastat ei uskunud, et saan nii ruttu taaskord ühte esmaklassilist kodumaist mängu proovida. Mul on hea meel, et eksisin. Death and Taxes on küll lihtsakoeline, ent nauditav elamus. Lugu Surmast, surmast ning valikutest on iroonilisel kombel mõnusalt humoorikas, kuid samas pakub piisavalt mõtteainet. Kui nuriseda, siis vaid selle üle, et tänini pole mul õnnestunud lahti lukustada loo kõiki erinevaid lõppusid, ent samas ei saa ma ka aru, kuidas nendeni jõuda. Säärane salatsemine takistab mängul edetabelis kõrgemale tõusmast. Õnneks leevendavad tillukest pahameelt sümpaatne visuaalne stiil ning muhe häälnäitlemine.

8. Marvel’s Spider-Man: Miles Morales

Mäletan siiamaani, kuidas ma esimese Spider-Mani arvustuses ja isegi videos natuke negatiivselt meelestatud olin. Siiamaani on selle pärast pisut häbi. Siiski tasub nentida, et kuigi lõbus, oli Marvel’s Spider-Manil ka kamaluga probleeme. Õnneks suudab tänavu ilmunud järjeosa kõik vead kas totaalselt elimineerida või vähemalt nende konarused sirgeks lihvida. Miles Moralese lugu on isiklikum, kompaktsem ning kuigi koomiksilikult klišeeline, äärmiselt südamlik. Mängitavus on kiire, lustakas ning uute erivõimete tõttu tekitab tunduvalt vähem frustratsiooni. Virtuaalse New Yorgi talvine ilme on piisavalt värske, et katuste vahel vihisemine (mis on taaskord meeletult lõbus) uuena tundub. Ootan innukalt järgmist Ämblikmeest!

7. Spelunky 2

Ma olin kuni viimase hetkeni Spelunky 2 suhtes skeptiline. See pole kaugeltki mitte esimene ega kindlasti ka viimane kord, kui pea ees sopamülkana tunduvasse veekogusse hüppamine hoopiski kirkaks allikaks osutub. Spelunky 2 on fantastiline videomäng, mille kasuks räägib ka asjaolu, et seda ei pea tarbima suurte dooside kaupa. Vahel on täiesti okei pühendada sellele vaid mõned kümned minutid, et siis uue rekordi sündides ja sellele järgnenud surma tõttu pult käest panna, pikalt elu üle mõelda ning siis midagi muud teha. Ometigi ei jää eemalolek kunagi liiga pikaks.

6. Hades

Tänavu puges mu edetabelisse tervel kaks rogue-like mängu. Tegemist on žanriga, mille vastu mul vaid paar aastat tagasi puudus igasugune tõmme. Nüüd aga leian end situatsioonist, kus kaalun teisigi sarnaseid mänge avastama hakata. Samas kardan, et mitte ükski neist ei ole niivõrd kvaliteetne kui Hades. Selle visuaalne stiil on lihtsalt võrratu, mängitavus aga kaasahaarav ning üpriski mitmekülgne. Kogu paketi kroonijuveeliks on siiski viis, mil arendajad on suutnud täiesti toimiva narratiivi lisada mängu, mille žanr seda tavaliselt ei toeta. Pidevat suremist on ju raske põhjendada, Supergiant Games sai sellega aga esmaklassiliselt hakkama. Narratiiv on intrigeeriv ning tegelastega vestlemine on asi, mis ei pane surma kartma. Vastupidi, vahel tahaks, et selle külm embus kiiremini kohale jõuaks, et saaksin taas mängu karakteritega juttu puhuda!

5. Streets of Rage 4

Mõnikord nukid lihtsalt sügelevad. Streets of Rage 4 oli võrratu võimalus settinud pinged välja elada. Legendaarse madistamismängude seeria värskeim episood oli täpselt paraja pikkusega, mis tähendas, et pahadele pasunasse kütmine ei muutunud kunagi liigselt tüütuks. Tänu sellele tegin teose läbi nii üksi kui sõpradega ning aeg-ajalt naasin pätte täis tänavatele, et üritada enda sõbralistist leiduvate inimeste punktisummasid (peamiselt edutult) ületada. Mul puudub sarjaga nostalgiline side, kuid peale 4. osa läbimist laadisin alla ka kolm esimest ning see aitas näha, kui palju hoolt ja armastust uue episoodi valmimise alla kulus. Samuti tuleb eraldi välja tuua mängu äärmiselt stiilne animeeritud graafika ning rütmikas heliriba.

4 .Final Fantasy 7 Remake

Rääkides sarjadest, millega mul puudub nostalgiline side… Final Fantasy pole kunagi väga mu repertuaari kuulunud ning selle legendaarne seitsmes osa, mis ühena mitmest mängust esimest PlayStationit defineerisid, läks minust kauge kaarega mööda. Ainsana olin kunagi näinud „Advent Childreni“ filmi ja kuulnud Cloud Strife’i emolikust olemusest. Seitsmenda osa uusversioon esialgu minu südames leeki ei sütitanud, ent mida lähemale ilmumiskuupäev jõudis, seda suuremaks kerkis mu uudishimu. Lõpuks, peale demoversiooni proovimist (näete mänguarendajad, neist on jätkuvalt kasu!) olin hetkega müüdud. Fantastiline graafika, hea muusika ning, mis kõige olulisem, suurepärane mängitavus! Võitlussüsteem oli reaalne nauding ning kogu paketi ainsaks negatiivseks aspektiks on asjaolu, et see on alles esimene osa mitmest. Tahan veel ja tahan seda kohe!

3. Tony Hawk’s Pro Skater 1 + 2

Ma ei suuda kokku lugeda tunde, mille olen veetnud erinevaid Tony Hawki mänge mängides. Kõige enam sai vatti esimene PlayStationi konsool, mille sees keerlesid sarja kolm esimest teost. Kuigi sügavaim side oli mul eelkõige kolmanda osaga, jäid ka esimesed kaks kirkalt meelde. Sestap oli varasügisene Tony Hawk’s Pro Skater 1+2 üks aasta oodatuimatest mängudest, kollektsioonidest, uusversioonidest. Ootamine tasus end kuhjaga ära. THPS 1+2 tundus hetkega õige ning selle mängimine oli puhas lust. Vanad tuttavad levelid, muusika, rulatajad. Mulle meeldis see kõik nii väga, et ostsin teose kolmele erinevale platvormile! Palun, tehke kolmandast osast ka uusversioon.

2. The Last of Us Part II

Internetis leidub ohtralt inimesi, kelle arvates on The Last of Us Part II aasta suurim pettumus, kuritegu inimkonna vastu ning mänguritele näkku sülitamine. Minu arvates annab vääramat väidet otsida. Tegemist oli rännakuga. See oli kurnav nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Lõppeva aasta eredaimaks videomängudega seotud mälestuseks jääb moment, mil mu teleriekraanil hakkasid jooksma teose lõputiitrid. See oli üks päevadest töönädala sees, kell oli pool viis öösel. Ma olin omadega läbi. Ei juhtu just iga päev, kui mõni videomäng mind end sääraselt tundma paneb. TLOU2 loo üle võime muidugi päevade lõpuni vaidlema jääda, küll aga ei saa keegi ümber lükata väidet, et vähemalt tehnilisest küljest on tegemist uskumatu saavutusega, mis ei tundunud ühestki küljest eelmise generatsiooni konsooli mänguna.

1,5. Apex Legends

Väike vahepaus – mullu ei olnud Respawni Entertainmenti battle royale mängul Apex Legendsil minu TOP 10 edetabelisse asjagi. Ma küll mängisin seda pisut ning leidsin, et sel olid kõik võimalused populaarsuse laineharjal ratsutada, kuid too salapärane klikk polnud minus ära käinud. See leidis aset hoopis tänavu. Teose neljas hooaeg haaras mind niivõrd korralikult endasse, et kõik teised mängud jäid tahaplaanile. Võisin tundide viisi edutult võitu jahtida, et lõpuks sellele poolkogemata otsa komistada. Ometigi oli ka kaotamine aktsepteeritav, seda Apexi äärmiselt sujuva mänguelamuse tõttu. Praeguseks on minu ind taaskord pisut raugenud, ent see ei pisenda absoluutselt toda elamust, mida mitmed pikad mänguga veedetud kuud esindasid.

1. Animal Crossing: New Horizons

Uut Animal Crossingut eristab teistest ülal loetletud teostest asjaolu, et mängin seda vahelduva eduga tänase päevani. Mõnikord ei taha ma peale stressirikast tööpäeva teha midagi muud, kui kõndida ringi enda privaatsel troopilisel saarel, peesitada rannaliival või suhelda naabritega, kes mulle närvidele ei käi. Nad ei ole pahased isegi siis, kui ma nad vahel nädalateks üksi jätan. Nintendo Switchi tänavuse suurteose kasuks räägib ka asjaolu, et see ilmus täpselt siis, kui olime sunnitud end koduuste taha lukustama ja seal aega veetma. Toona paistis virtuaalne päike eriti eredalt ning võimalus tundide viisi pikslitest ja polügoonidest koosnevaid kalu püüda tõi meelerahu. Aga mitte alati – mu elukaaslane naeris iga kord, kui pühapäeval esimese asjana Switchi tööle lülitasin, et naereid osta.