Meie 2021. aasta oodatuimad mängud on…

2020. aasta parimad mängud on valitud! Nüüd on aeg kirjutada suurimatest lootustest, mida võiksime antud nimekirjas näha 2021. aastal. Milliseid mänge ootab meie toimetus tänavu kõige enam?

Lauri

Resident Evil 4 on mäng, mida olen siin veebilehel alalõpmata kiitnud. Ei saa parata – tegemist on ühe minu kõikide aegade lemmikteosega, mis on suutnud ajahambale fantastiliselt vastu pidada. On seega raske väljendada minu elevust tulevase peatüki, Resident Evil: Village’i osas. Mitte kõigest ei ole tegemist RE7 üksikisikuvaate tagasitulekuga, aga treilerites on olnud läbiv tunnetus, et seekord tehakse midagi teistsugust seeriaga – ei madistata zombidega hävinenud linnades või mõisates, vaid hoopis muude (isegi libahundilike) monstrumitega lumistes külakestes.

Treilerit vaadates ei tekigi kohe tunne, et tegemist on Resident Eviliga ning paradoksaalselt just see mind elevile ajabki. Mis RE4 niivõrd fenomenaalseks teoseks tegi, polnud kõigest uus keskkond ja koletised, aga täiesti uues stiilis mängitavus ning narratiivi tonaalsus. Kuigi seeria polnud tolle punktini mitte mingit moodi halb olnud, oli just katse midagi uut proovida, mis tegi Resident Evili nii populaarseks, kui ta praegu on. Võib-olla saab Village olema taoline taassünd. Peab aga sel juhul lootma, et Capcom ei saa sellest valesid õppetunde nagu neljanda osaga…

Sten

Olen täheldanud, et mida rohkem aastad edasi liiguvad, seda vähem ma eesootavatest mängudest innustun. Tõenäoliselt on tegemist pigem hea asjaga. See tähendab, et kui teos lõpuks kohale jõudes pettumuseks osutub, on minu nurisemine vaiksem. See muidugi ei tähenda, et ma ühelegi 2021. aasta videomängule pilku peale pole visanud. Mõned neist on antud artiklis teiste autorite poolt ära mainitud, mistõttu ei pea neil enam pikemalt peatuma. Igal aastal jälgin ka põnevusega, mida teeb Nintendo. Hitman 3 tundub aga niivõrd ilmselge valik, et sellest ma pikemalt kirjutama ei hakka.

Ei, minu enim oodatud videomäng aastal 2021 on mingil veidral põhjusel hoopiski märtsis ilmuv PlayStation 5 eksklusiivteos Returnal. Teose valmimise eest hoolitseb Soome stuudio Housemarque, kelle varasem looming mulle tegelikult just liiga palju imponeerinud ei ole. Resogun, Nex Machina, Matterfall ja teised on küll pilkupüüdvad, ent mitte päris minu jaoks. Ometigi leian end ikka ja jälle unistamast Returnali mängimisest. Tõenäoliselt aitab sellele kaasa mullu avastatud kiindumus roguelike teoste suunas. Kütkestavana tunduvad ka kiiretempoline mängitavus, lummav visuaalne külg ning ootused, et kuidas hakkab mäng ära kasutama DualSense’i omadusi.

Leho

„Kirjuta üks-kaks lõiku ühest mängust (ja mitte rohkemast!) 2021. aasta oodatuimate mängude ühispostitusse.“ Eee… päris keeruline ülesanne. Üllatavalt raskeks teeb selle minu jaoks asjaolu, et pole teistest tugevamalt säravat tähte. Väikese kaliibriga indie-hiireklikiseiklused, nagu näiteks ENCODYA, pole nagu piisavalt lennukad. Kahtlasesse vaikussesse mähkinutel mängudel, nagu Atomic Heart, pole siin enam mõtet. Tundmatute tegijate üllitistele, nagu seda on Fallen Aces, ei julge sellist koormat panna. Samuti oleks tühine lootusi üles kruvida nimedega nagu The Invincible, millele pole isegi plaanitud ajaakent avaldatud. Kahe kuu jooksul on skandinaavlased õrritanud 007 ja Indiana Jonesi projektidega, kuid vaevalt need 2021. sees valmivad.

Loomulikult on tulekul palju FPS sarjade järgesid ja paistab, et mul tuleb siit kübarast küülik tõmmata. Ei Far Cry 6, Shadow Warrior 3 ega Halo Infinite suuda mind aga kõnetada niivõrd kui Sniper Ghost Warrior Contracts 2. Tegelikult on vastaskaalukausil üks teine Poolast tulija, kütkestav Teise maailmasõja mänguke War Mongrels, aga kuna snaiperdamine mulle meeldib ja aiman, mida oodata, olen Sniper Ghost Warrior Contracts 2 puudustega juba ette leppinud. Usutavasti saan Lähis-Idas hiilides ja kõmmutades närvid kõditatud.

Andri

Tegelikkuses ilmub 2021. aastal väga palju põnevat. Ilmselt see koorekiht on tegelikkuses ka alles kuskil saladuskatte all oma õiget hetke ootamas. Vaadates aga üldisele kalendrile otsa, põrnitseb sealt vastu üks teos, mille puhul paljud on ilmselt juba käega löönud – Gran Turismo 7. Miks on see minu oodatuim mäng? Põhjus peitub ilmselt mitme teema koosluses. 2017. aastal ilmunud Gran Turismo Sport oli igas mõttes lati alt läbijooksmine. Tõsi, nüüdseks on mäng tehtud väga heaks, aga inimesed liikusid ammu edasi.

Microsoft on oma Forza seeriaga mitmeid aastaid hoidnud populaarsete kihutamismängude krooni uhkelt enda peas, samuti on vahelduva eduga pead tõstmas teised arendajad, eesotsas Assetto Corsa mänguga. Samas Project Cars 3 näide ning Codemastersi müük panevad muret tundma endale armsaks saanud mängužanri osas. Sony peab end seekord tõestama. On ju ilmunud uus põlvkond, mille võimsuse näitamiseks sobiks ideaalselt Gran Turismo 7, samas eelmise peatüki haavad on vaja ära parandada. Sony on loodetavasti teadlik sellest, et kolmandat võimalust antakse ääretult harva.

Kaspar

Olles üks kohaliku Jaapani popkultuuri teemalise taskuhäälingu liikmetest, oleks patt, kui ei mainiks idamaist mängu, mis lõpuks ka meieni jõuab! Mulle väga meeldivad Persona sarja teosed, kaasa arvatud ka viies osa, mille üks kõrvalmäng veebruaris läände (sealhulgas arvutile!!) randub. Kõnealune teos ei ole küll nii sügavate mehhaanikatega kui põhisissekanne, kuid lahedad tegelased – sealhulgas ka mõned uued – ning ägedad võimed on mängus siiski olemas.

Persona 5 Strikers (Jaapanis tuntud kui Persona 5 Scramblers: The Phantom Strikers) on musou-mäng, ehk Dynasty Warriors stiilis üks-versus-tuhat võitlusmärul, kus mängija kontrollib Persona 5-st tuntud Fantoomvargaid uues seikluses, mis muuseas ei ole ainult mingi suvaline, mitteoluline kõrvalteos, vaid osa sarja põhiloost. Ma olen meelega end suuresti pimeduses hoidnud, vaadates ainult mõnda vaheklippi, samal ajal palvetades, et mäng jõuab kunagi läände, et saaksin seda ise täiel rinnal kogeda. Paistab, et keegi võttis neid palveid kuulda!