Valheim – kõik need inimesed ei saa ju eksida?

Ülemaailmne koroonakriis on muutnud kõike, sealhulgas ka mängutööstust. Suured teosed põlevad kiire ja ereda leegiga, jättes maha ideaalse võimaluse väikestele mängudele, et tulla ja särada. Üheks selliseks on Valheim – 2. veebruaril varajase ligipääsu saanud viikingisimulaator, mis hullutab miljoneid.

Hullutatud miljonid ei ole Valheimi puhul mingisugune liialdus. Steami vahendusel on teost müüdud nüüdseks pea viis miljonit koopiat ning samal ajal mängivate inimeste hulk jääb rekordina alla vaid e-spordi kuningale CS:GO-le. Kuid mis on Valheimi võlu? Ei ole see ju visuaalselt midagi erilist ning ka ellujäämismängude žanr on nüüdseks mõnusalt värvikirev. Puudu ei tule ka ühismängimisele orienteeritud teostest.

Valheim teeb kõike seda, mida teisedki teosed, kuid mingil salapärasel moel on tervik üllatavalt mängijasõbralik, meeldiva raskuskõveraga ning täpselt sellise ülesehitusega, mis sobib siia koroonakriisist väsinud mängumaailma.

Esimese hooga hiiglaslikult linnult Valheimi maailma sukeldumine võib tekitada küsimusi. Mida siin teha saab? Mida siin teha tuleb? Mängijana ollakse harjunud sellega, et esimesed sihtmärgid kuvatakse koheselt silme ette. Valheimis on need aga täpselt mängija nina all. Kui ollakse esimesed kivid ning puuoksad suutnud ülejäänud keskkonnast eraldada, valmivad kirves ning haamer, töölaud ning esmane katusealune. Seejärel saaks justkui eesmärgistatud tegevus otsa. Mis edasi? Kas see ongi kogu mäng?

Valheim pakub omas tempos avastamisrõõmu. Olgu selleks keskkond, erinevad maja ehitamise viisid või oskus valmistada tööriistu. Nii on tegelase areng ja mängu kulg jaotatud teatavateks tasemeteks, millega suhestub ka võime hävitada erinevaid vastaseid. Valheimi rollimängu mehhaanika on peidetud oskuslikult mängu sisse. See tuletab end vaid aeg-ajalt meelde, kui teatava tegevuse tase jõudis järgmisele pügalale.

Teose suurimaks plussiks võib pidada just selle tempot, samas on tegu suurima miinusega, mis võib paljusid hakata eemale peletama. Tegelase arendamine jookseb küll alati märkamatult tagaplaanil, kuid võimsa vastase vastu astudes ei tea kunagi, kuidas heitlus lõppeda võib. Nii on võimalik end leida korduvalt suremas. Kõik oma kaasas olnud esemed jäävad aga pahalaste valvsate silmade alla. Nende päästemissioonist võib kujuneda suremiste ring, kus kergem on lüüa käega ning uuesti otsast alustada.