VASTASSEIS: Mace Griffin: Bounty Hunter VS. Tribes: Vengeance

Aegade jooksul on ikka olnud üksikisikuvaates tulistamismänge, milles olen pikemalt kinni olnud. Näiteks Project IGI, mis oli halastamatult raske, kuna missiooni keskel ei saanud salvestada. Või hoopis Warhammer 40,000: Fire Warrior, kus takerdusin ühe vajaliku nupu vajutamise teadmatuse taha. Aga rekordajad lähevad tulistamistele Tribes: Vengeance ja Mace Griffin: Bounty Hunter. Tänu jonnile sain ma need nüüd, enam kui 16 aastat hiljem lõpuks läbi!

MIS ON MÄNGUDEL ÜHIST?

Mõlemad on klišeelised, kaugetel planeetidel toimuvad ulmelised FPS-id, milles saab sõdida ka sõidukitega, sealhulgas lendavatega. Mõlemad mängud tulid välja 2000ndate alguses: Mace Griffin: Bounty Hunter septembris 2003, Tribes: Vengeance oktoobris 2004. Jah, ajavahe on märkimisväärne, kuid retrospektiivis kuuluvad siiski samasse perioodi. Kuna graafika oli tol ajal mängudes üks kiiremini arenevaid külgi, siis pildipoolt ma seekord eraldi võrdlema ei hakka. Pealegi on mõlemad küllaltki ebasümpaatse ja mitteüllatava käekirjaga. Ka on mõlema mängu relvad viletsad ja levelid jamad, kuid disainitotrustest hiljem.

Mõlemaid alustasin peatselt pärast nende ilmumist, kuid jäin peagi kinni ning kaotasin mõlema salvestused südantlõhestava kõvakettapurunemisega.

Esmapilgul tundub, et mängudel olid erinevad väljaandjad, kuid tegelikult läksid mõlema kasumid tollase hiiglase Vivendi taskusse. Nii Mace Griffini levitanud märk Black Label Games kui Tribesi karbil poosetanud Sierra olid Vivendi omanduses.

Mõlema mängu arendusstuudiod loodi aastal 1997 kogenud mänguloojate poolt, aga ka neist allpool.

Mõlemad ilmusid optiliste andmekandjate üleminekuajal ja mõlemast on nelja CD- ja DVD-versioon. Versioonide erinevusi on veelgi. Mace Griffin: Bounty Hunterist on Censored ja Uncensored Version, viimane ilmus ainult UK-s. Tribes: Vengeance kood on aga vabaks lastud ja kommuuni parendatav versioon nimetab end Tribes: (Re)Vengeance’iks.

Minu hinnangul on mõlemad mängud õnnetustehunnikud ja balansseerimata. Ütlen kohe välja, et kummagi mängu vastu pole mul raasugi armastust.

ERINEVUSED

Üks oluline erinevus mängude juures on nende vundament. Tribes: Vengeance tehti ainult arvutile ja põhjaks kasutati kümnetes ja kümnetes mängudes end tõestanud Unreal Engine 2-te.

Mace Griffin: Bounty Hunter käkerdati 2003. aastal valmis PS2 ja Xbox konsoolidele ning hiljem porditi käpardlikult PC-le. Kasutati stuudio enda TUSK mootorit. Samale mootorile pidi tulema ka FPS x10, aga see katkestati.

Täiesti erinev on ka salvestussüsteem. Mace Griffin teeb ainult automaatseid salvestusi kontrollpunktides ja need on sageli kohutavalt pikkade vahedega. Tribes: Vengeance’is pole üllataval kombel üldse autosalvestusi! Mõlemad mängud suudavad vahel kokku joosta ja ajavad edenemise kaotusega närvi.

Erinevus on veel mängulaadides. Mace Griffin: Bounty Hunteril on ainult üksikosa. Tribes: Vengeance’il on nii üksik- kui mitmikosa. Võrguosa olemasolu oli ka loomulik, arvestades mängu pärinemist võrgutulistamiste sarjast. Veel üks Tribesi omadus on, et mängija võib kasutada kolmanda isiku vaadet.

TAUST

Mace Griffin: Bounty Hunteri autor Warthog stuudio loodi Inglismaal kosmosemängude austajate poolt. Paljudel oli kogemus juba varasemast Privateer 2: The Darkening tegemisest ja Warthogina jätkati sama raja tallamist. Tulid kosmosetulistamised Star Trek: Invasion, Battlestar Galactica ja Starlancer. Tehti ka lastemänge Tom and Jerry, Looney Tunes ja Harry Potteri kaubamärkide põhjal ning (minu jaoks üllatavalt) edukalt astuti ka rallide põllule (Rally Championship Xtreme, Rally Championship, Richard Burns Rally). Aga oma põhiarmastuse – kosmoseteema – liini jätkas Mace Griffin: Bounty Hunter. Algselt pidid mängu levitama Crave Entertainment ja EA, aga kui mäng poolteist aastat plaanitust hiljem (ja kärbitult) ilmus, oli muidugi palju muutunud.

Tribes: Vengeance kuulub varem loodud sarja. Ilmunud kolmandana Starsiege: Tribes (1998) ja Tribes 2 (2001) järel, on see siiski eellooks ja sarjas ainus, millel on üksikosast kampaania.

Arendaja sai sarjale uus – Irrational Games. Stuudio oli juba tõestanud, et suudab luua nii uusi brände kui häid järgesid. Enne Tribes: Vengeance’it olid juba ilmunud System Shock 2 ja Freedom Force, kohe oli USA baasstuudio uksest väljumas suurepärane SWAT 4. Tribes: Vengeance tehti põhiliselt Austraalia harukontoris, kuid siiski tihedalt Ameerika poolega koostöös.

LUGU

Mace Griffin: Bounty Hunter on sama originaalne kui Hongqi või mõni muu Hiina auto. Natuke startrekilikku poliitika ajamist, tsipa aliensilikku korruptsioonikorporatsiooni, doos starwarsilikku universumit (salajased laborid, astrokaevandused, inimeste ja tulnukate tähelaevad, välismaailmad ja kosmosejaamad jne), üht-teist veel ja kokku saab haleda B-taseme loo. Ebaõigluse ohver, endine eriväelasest korravalvur astub vanglast vabanedes palgasõduri saabastesse. Ei lähe kaua, kuni mees satub oma minevikuga seotud saladustele ning kolki saavad pahad inimesed ja tulnukad, kes põranda all halbu plaane sepitsenud. Pole just eriline spoiler nentides, et Mace päästab päeva.

Tribes: Vengeance’i loo on kirjutatud Ken Levine ja nagu arvata, on selle jälgimiseks vaja tähelepanelikkust. Mängija hüppab viie tegelase ning mineviku ja oleviku vahel. Kokku on tulnud segane kosmoseooper võimuvõitlusest ja armumisest ja reetmisest ja kättemaksust. Seebikadraama on ammutanud oma föderaalimpeeriumi ja muid ideid paljudest ulmekatest, eriti „Düünist“.

TEHNILINE TASE

Mace Griffin: Bounty Hunteri arvutiversioon on, nagu mainitud, kehv port. Pole eriti üllatav, kuna Warthogil oli arvutimängude kogemust vähe. Aga vabandusena fakt ei päde! Ei ole aktsepteeritav teha tulistamismängu ujuva hiirekursoriga (ise kaadrivahetuse kiirust paremaks häkkides võib asja parandada). Ebaloomulik on ka hüppamine, mille tulemusena Mace hõljub õhus – ja vaevalt see väiksema raskusjõu seletusega nii on saanud. Täiesti on äpardunud ka helide kokkusobitamine, kuid sellest allpool.

Tribes: Vengeancel on arusaamatult pikad laadimisajad. Üks missioon jookseb tänapäevastel arvutitel pidevalt kinni. Kampaania on ebaühtlane ja samuti balansseerimata, sisaldades mõnda äärmiselt keerulist kohta. Lõpuotsa vahevideod on viimistlemata. Enamik vigade põhjus on tegelikult selles, et mäng jäi lõpetamata ning paisati müüki liiga vara. Testimine ja parandamine jäid pooleli ning kohmakused ja vead sisse, sest Sierra oli likvideerimisel ja emafirma Vivendi ei võtnud ohje üle kuigi hoolikalt. Et teha asja veel hullemaks, ei lubanud Vivendi mängu veapaika avalikustada, kuigi see oli peaaegu valmis.

DISAIN

Mace Griffin: Bounty Hunter on läbi ja lõhki kohutav. Näidiseksemplar, kuidas kõike valesti teha. Juba mainitud probleemidele tuleb esiteks lisada, et totaalselt pe*seli on kukutud raskuskõvera ühtlustamisega. Jalgsi sõdimise vahel peab Mace nõmedaid kosmoselahinguid, mis on absurdselt rasked. Tööloomadeks on erinevad laevad, milledel suurt vahet ei ole. Küll oleks aga seletust vaja üha täienevale laskemoonale, et mille vastu mis olukorras mida kasutada ja milline oleks mittesuitsiidne taktika – kuid mingit abi ega õpetust pole. Ühte kosmoselahingusse ma kinni jäingi ja YouTube’i eelsel ajal polnud visuaalset abi leida.

Jalgsi liikumise tasemed on nõmedalt pikad, kuratlikult igavad, koledad ja kohati tuleb palju ekselda. Lisasolvanguna on osade ülesannete täitmiseks ajalimiidid. Kummalisel kombel on ka eesmärgile juhatav kompass vahel nähtav, vahel peidus.

Omal ajal avaldas paljudele muljet, kuidas tavapärasest madinast kosmoselahingusse edeneti sujuvalt, ilma vahelaadimisteta. Aga et sellist omadust mängu tippsaavutuseks peeti, näitab, kui vähe Mace Griffin: Bounty Hunteril uut pakkuda oli. Kunagi Halo troonilt tõukajaks oodatud mäng osutus pettumuseks ja Haloga seob seda vaid ideelaen – taastuv kaitsekilp.

Tribes: Vengeance’is on vähese õnnestumisega kokku liidetud erinevad tahud. Juba tasemedisainil on mitu nägu. Üks aspekt mängust on koridoritulistamine, mis on haledate kaardiehituste tõttu igav. Teiseks tükiks on areenivõitlus, mis on tüütu. Kolmandaks killuks on suuremad avatud alad, kus ülesannete täitmise järjestust saab mõneti ise valida. Mõnikord antakse nois ka mõnda lennumasinat või tanki kasutada, kuid need lõigud on harvad ja põgusad. Välikaardid on teistest kaarditüüpidest huvitavamad, kuid siiski kesise põnevusega. Samuti ei rikasta mängukogemust erinevate turviste sees võitlemine.

Eriti avatandritel õhutatakse kasutama Tribesi seeria omapärasid: jetpack’iga lendamist, suusatamist ja haakekonksu. Maitse asi, aga mulle nood eriti ei istu. Jetpack’iga hõljuda veel võib, aga suuskamine ja konksuga jebimine vajavad kõvasti harjutamist ja need jäävadki häirivateks. Tagatipuks on ülesanded sageli segased.

KÕRVALE

Mace Griffin: Bounty Hunteri puhul on raske valida selle kõige hädisemat külge, kuid heli on üks kandidaatidest. Tavaline orkestrimuusika, nürid ja magedad relvade hääled ning kohutavad näitlejatööd pole aga midagi miksimise kõrval. Väga tihti pole kuulda, mida räägitakse, sest muud helid on liiga valjud. Helide ajastusest ja üleminekusujuvusest ei hakka rääkimagi.

Tribes: Vengeance kõnede ajastuses on ka mõned kühmud ja nurgad sisse jäänud, kuid konkurendist on olukord parem. See pole muidugi eriline näitaja ja nii muusika, kõne kui heliefektid on üldmuljelt keskpärased.

JÄRELKAJA

Mace Griffin: Bounty Hunter sarjaks ei arenenud, kuigi brändi üritati paisutada ning üks koomiks suudeti mängu eel välja anda. Tegelikult algatas mäng Warthogi hääbumise. Tehti veel paar lastekat, kuid siis suunasid stuudio omandanud tegelased nad täisaurul Gizmondo pihukonsooli sisuloomele. Gizmondo aga läks 2006. aasta algul kogu kupatusega pankrotti ja viis endaga seotud põhja kaasa. Ei saa öelda, et mul sellest äärmiselt ebasümpaatsest stuudiost kahju oleks olnud. Üliharuldase juhusena pean tunnistama, et ma vihkan Mace Griffin: Bounty Hunterit.

Tribes sari sai 2012. aastal uue arendaja kaudu neljanda ja seni viimase peatüki Tribes: Ascendi näol, mis oli taas puhtalt võrgutulistamine. Viimase Tribes’i ilmumise ajal tehti viisaka vangerdusena ka varasemad mängud tasuta saadavaks.

Irrational Games aga jätkas tõusu. Varsti peale Tribes: Vengeance’i ilmumist tuli neilt positiivse vastuvõtu saanud SWAT 4 ning seejärel raputati maailma BioShockidega, kuigi stuudio nimi muutus vahepeal 2K Bostoniks.