Ra Ragnar Novodi TOP 4 mängu aastal 2021

1. Life Is Strange: True Colors

Life is Strange: True Colors on täpselt see, mida fännid oodanud – tõeline järg esimesele osale. Tänu uusimale sissekandele moodustavad Life is Strange: Before the Storm, Life is Strange, Life is Strange: Wavelengths (True Colors DLC) ja Life Is Strange: True Colors selles järjekorras terviku, mida seob ühine nägemus valikutest, võimetest, narratiivist, tegelastest ja mängurežiist. Esimese ja teise osa looja Dontnod Entertainment on öelnud, et tahab seeriaga jätkata, aga kuna õigused kuuluvad Square Enixile, siis on see nende otsustada. Loodan siiralt, et seeria jätkub siiski Deck Nine’i valvsa pilgu all. True Colors on pea täiuslik narratiivi – ja valikutepõhine elamus.

2. It Takes Two

The Game Awardsil teenitult aasta mängu tiitli auhinna saanud Hazelight Studiosi ja Josef „Fuck the Oscars“ Farezi teine mäng It Takes Two pole mitte ainult suurepärane edasiarendus viisakale debüütmängule A Way Out, vaid tõestus, et see stuudio ei tulnud nalja tegema, vaid nende eesmärk on näidata, et videomängud võivad saavutada ükskõik mida, kui pole ühtegi piirangut. Kahe mängijaga läbitav It Takes Two segab kokku nii erinevad mängužanrid, et vahel on lausa raske uskuda, millega nad suudavad veel üllatada. Siis rabatakse mängijat aga mitte ainult järjekordsete üllatuste, vaid ka hingepugeva tõdemusega, et armastus mängude vastu ei tulene enam ammu suurtest üheülbalistest 500 miljoniga valminud korporatiivsetest toodetest, vaid väikeste tegijate suurtest ideedest.

3. Hitman 3

Lõputult läbimängitav uus Hitmani saaga on jätkuvalt oma parimas vormis. Agent 47 pole oma võlu kaotanud ning IO Interactive ei lõhu seda, mis töötab, ega ürita ajaga kaasas käia, sest nemad loovad ise trende. Hitman 3 peaks olema eeskuju kõikidele teistele, kes vähegi üritavad luua lõbusat liivakasti, mille iga osisel on omaette eesmärk. Peamine eesmärk on siiski mänguline meelelahutus ja oh kui palju nalja võib saada ühes mängus, mille eesmärk on jõhker tapatöö.

4. Outriders

Outriders tundus minu jaoks esialgu igav, üheülbaline ja sarnaste ideedega mängudest (Destiny, The Division) kokku klopsitud odav katse täita pandeemia tõttu tekkinud mänguvaest aega. Pärast demo ja esimese 10 tunni läbimist polnud arvamus muutunud. Pärast 10+ tundi aga kõik muutus. Jah, mängu lugu ei muutunud paremaks ja võitlustandrite disain oli endiselt kohutav, aga kõik võitlused muutusid raskemaks, keerukamaks ja strateegiat nõudvaks. Mängu pakutavad relvad on juba nii nauditavad ja kummalised, et siinkohal pean uuesti üle rõhutama, et Outriders ei taha, et mängija heade relvade saamiseks end loost läbi surub. See pole nagu The Division, kus alles lõppmängus muutus asi huvitavaks. Ei, People Can Fly tahab, et mängija tunneks end haiglaselt võimsana esimesest minutist alates. Mina pole Enochi planeedil võitlemas inimeste ja kollidega, vaid nemad on võitlemas minuga.