Sten Kohlmanni TOP 10 mängu aastal 2021

Tänavune aasta meenutas pisut sellist, mida olen enda kokkuvõtetes juba ammu küsinud. Suured AAA-mängud lükkusid järgmisesse aastasse ning need, mis meieni jõudsid, olid kohati liiga tavalised. Näiteks mängisin ma Far Cry 6 otsast lõpuni läbi, ent sel pole minu esikümne lähedale asja. Ka värskelt ilmunud ja otsa saanud Halo Infinite tundus liialt turvaline, mis muidugi ei tähenda, et ükski allolevatest teostest seda pole.

Päris mitmed teosed jäid pooleli (Psychonauts 2, Deathloop, Metroid Dread), mis tähendab, et ka tuleval aastal saan numbrimärki 2020 kandvaid teoseid nautida. Viimased shout-out’id veel ka mängudele Mario Party Superstars, Kena: Bridge of Spirits, The Medium ja Loop Hero. Teid oli tore kogeda.

10. Marvel’s Guardians of the Galaxy

Peale seda, kui Marvel’s Guardians of the Galaxy suvise E3 raames avaldati… ei oodanud keegi, et sellest midagi head tuleb. Aga võta näpust! Ilmnes, et meile pakuti lustakat möllukat, kus suurte tarretisekuubikutega võitlemine ei olnudki nii nüri tegevus, kui esimestest videotest tundus. Samuti suutsid Deus Exi seeria arendajate poolt loodud Galaktika valvurid olla piisavalt omanäolised, et ei hakkaks tekkima toda tüütut võrdlusmomenti filmidega (mis Marvel’s Avengersi puhul teemaks oli) ning lugu, mille sisse nad kirjutati, oli nauditav, humoorikas ja südamlik. Kahju ainult, et taaskord tammuti mööda tuttavaid radu – näiteks oleme Star-Lordi ja Rocketi omavahelist tüli juba korduvalt mitmes teises (ning ka samas) meediumis kogenud.

9. Ratchet and Clank: Rift Apart

Ratchet and Clank: Rift Apart on pika ajalooga seerias juba 17-s episood (kui arvestada ka kõiki kõrvalosi). Seda arvestades oleks isegi pisut narr oodata, et mängijale midagi uut ja innovaatilist pakutakse. Õnneks ei olegi palju vaja. Märuliplatvormikate sarja värskeim killuke toob lauale uued relvad; ühe kõige kaunima graafika, mida PlayStation 5 omanikud kogeda saavad; ning paarikümne tunni jagu lõbusat möllu. Ratast ei leiutata ümber, vaid lastakse sel omasoodu vabalt veereda. Aga see on okei!

8. Super Mario 3D World + Bowser’s Fury

Kui juba pika ajalooga platvormikate sarjadest rääkida, ei saa üle ega ümber Mariost. Nintendo otsus meieni tuua ühe vanema mängu port koos täiesti uue teosega oli küll veider, ent siiski tervitatav. Nimelt said Super Mario fännid esmakordselt kogeda täielikku vabadust, kuna kuulus torumees ajas omi asju avatud kaardil. Bowser’s Fury oli otsast otsani lustakas ning kui järgmised Mariod samas suunas liiguvad, on põhjust rõõmustada.

7. Monster Hunter Rise

Ma ei ole kunagi varem eriline Monster Hunteri seeria fänn olnud. Isegi World, mis pidavat olema üks algajasõbralikumaid episoode seerias, ei suutnud mind haarata. Rise’i puhul tekkis aga mingisugune veider klikk ning nii möödus mõnigi õhtu, kus põhifookuseks suurte kollide küttimine. Tõsi, päris lõpuni ma veel jõudnud pole (internetti küttima minemisest rääkimata), aga kõik, mida oma umbes kaheksa tunni jooksul näinud, on üpriski meeltmööda.

6. Life is Strange: True Colors

Peale seda, kui Dontnodi Life is Strange 2 pettumuse valmistas ja pooleli jäi, ei olnud ma seeria tuleviku suhtes just kõige entusiastlikum. Sestap jäi Deck Nine’i (sama arendaja, kes tegi valmis ka fantastilise LiS: Before the Stormi) Life is Strange: True Colors peaaegu mängimata. Nüüd on mul ääretult hea meel, et nii siiski ei läinud. Uus peategelane oli sümpaatne, lugu väikest linnakest raputavast sündmusest piisavalt intrigeeriv ning lõpplahendus (kuigi pisut liiga etteaimatav) oli rahuldav. Visuaalselt oli tegemist sarja parima osaga, muusika oli mõnus ning üleüldse jättis mängimine sellise mõnusa tunde sisse.

5. Returnal

Aastal 2020 avastasin, et varasemalt tüütuna tundunud roguelike ja/või roguelite mängud on mulle ühtäkki meeldima hakanud! Tänavu jätkasin sümpaatseks saanud mängužanri avastamist. Kokkusattuvalt rõõmustati kõiki PlayStation 5 omanikke uhiuue Housemarque’i möllukaga, mis lukustas mängijad surmavasse ajalõksu. Poleks vale öelda, et mitte ühegi teose mängimine ei tundunud niivõrd hea kui Returnalis tulistamine, vastaste kuulide eest põiklemine ja haardekonksuga vahemaade läbimine.

4. Alan Wake Remastered

Jah, tegemist on vana mänguga, mis kõigest uuenduskuuri saanud… ent just tänavu kinnistus Alan Wake minu kõigi aegade lemmikmängude edetabelis esikolmikusse. Olen toda kerge õudukavaibiga märulit korduvalt mänginud, ent tänase päevani suudab see mulle judinaid tekitada ning kananaha ihule manada. Mõnusalt juustune lugu pakub igal korral uusi üllatusi, mida varasemalt märganud pole. Tagatipuks näeb kõik nüüd kirkam ja selgem, ent samas ka pimedam ja hirmuäratavam välja.

3. Hitman 3

Kes mind teab, see teab, et ma armastan Hitmani seeriat. Eelkõige kehtib see just tolle uue triloogia kohta, mille uusim osa tänavu jaanuaris ilmavalgust nägi. Mida aeg edasi liikus, seda vähem ma muidugi sihtmärkide eluküünalde kallale kippusin, ent sellest hoolimata tiksus täis enam kui 200 mängutundi. Kui mängu ülesehitus järgiks jätkuvalt esimese osa episoodilist ülesehitust, oleksin selle juures veetnud ehk rohkemgi aega. Samas ei saa teosele just palju ette heita. Võrratu välimus, lihvitud mängitavus ning triloogia parimad keskkonnad tegid sellest unustamatu elamuse.

2. Forza Horizon 5

Ma ei pea ennast just kõige suuremaks automängude sõbraks, ent Forza Horizon 5 haaras mind koheselt endasse. Pole midagi lõbusamat, kui võtta 300 km/h kihutav sportauto ning suunata selle nina lähima põllu, liivavälja või porise soo poole, et seal sõõrikuid teha. Kõnealune teos pakub niivõrd palju erinevaid tegevusi ning üsna tihti juhtus, et lubadusele „ah, ma sõidan ainult selle teeristini“ järgnes mitmetunnine rännak mööda virtuaalse Mehhiko veel avastamata teid.

1,5. Fortnite

Eelmisel aastal kirjutasin oma aasta kümne parima mängu nimistusse 11 nime. Täpselt sama juhtus ka tänavu. Kui mullu leidsin end battle royale mängu Apex Legends küüsist, siis tänavu võitis mu südame sama žanri valitseja Fortnite. Esialgu tegin seda lihtsalt uudishimust, et vaadata, kuidas näeb teos välja PlayStation 5 peal, ent üsna kiirelt selgus, et aja jooksul tehtud uuendused on selle mängu äärmiselt lõbusaks teinud. Nüüd, umbes 60 mängutundi ja 50 võitu hiljem saan tõdeda, et tegemist on äärmiselt kvaliteetse teosega, mis on oma koha mänguajaloos igati õigustatult välja teeninud.

1. Resident Evil Village

Mina ja õudusmängud. See kombinatsioon pole kunagi head tähendanud. Ja ometi on minu 2021. aasta lemmikuks teos, mille läbimine mind aktiivselt ärevaks muutis. Ma lihtsalt ei suutnud mängimist lõpetada, sest pidevalt sattusid teele uued saladused, mida avastada ning ülesanded, mida lahendada. Suurimaks motivaatoriks oli aga ääretult jabur juustune lugu, mis oleks justkui mõnest halvast animest välja rebitud. Ethan Wintersi käekäigule (wink-wink) oli täielik lust kaasa elada ning see kaalus üle asjaolu, et koormasin enda südant ikka päris korralikult. Sest noh, ta tuksus uskumatus tempos.

P.S. Kohustuslikus korras olgu ära mainitud ka suure büstiga vampiiritädi. Sest internet.