Allan Alberti lemmikmängud aastal 2021

Taas on käes aeg, mil põhjust meelde tuletada, kuidas see kirjutamine täpselt käis ning tuua teieni oma mulluse aasta lemmikmängud. Sel korral jäävad teosed pingeritta asetamata, kuna igaüks antud nimistusse jõudnutest jättis omaette mälestuse. Tagasi vaadates võib öelda, et 2021. aasta oli üsnagi selline, mida olin pikisilmi oodanud.

Suurteoseid ilmus vähem, mis andis pisut rohkem sisemist rahu ja võimalust keskenduda pigem teostele, mida päriselt mängida soovisin. Sellelegi vaatamata jäid nii mõnedki nendest pooleli või üldse mängimata. Nagu ka eelmisel aastal, tooksin selgi korral välja mõned mängud, mis küll isiklikku nimekirja ei jõudnud, kuid kohe kindlasti vääriksid mängimist. Ehk leian isegi tuleval aastal aega, et  neid edasi mängida:

• Forza Horizon 5
• Hitman 3
• Metroid Dread
• Psychonauts 2
• Halo Infinite
• Persona 5 Strikers
• Monster Hunter Stories 2

Kuid nüüd siis pikalt oodatud Allani lemmikmängud aastal 2021!

Resident Evil: Village

Minu arvamus Resident Evili seeriast muutus pärast teise osa uusversiooni ilmumist ning läbimist. Seetõttu ei puudu selgi korral nimistust sarja verivärske osa, mis kannab alapealkirja Village. Kui kõik varasemad osad, mida nüüdseks mänginud olen, pole suutnud mind niivõrd palju hirmutada, siis Resident Evil: Village suutis seda teha vägagi hästi. Hirmu- ja ellujäämisfaktor antud üllitises on niivõrd õigel kohal ning see teeb Village’ist (vähemalt praegu) minu lemmikteose kõnealuses seerias. Muidugi ei saa ka mainimata jätta, kui uhke ma olen Steni üle, et ka tema suutis vaatamata suurele hirmule antud mängu läbi teha.

Monster Hunter: Rise

Ütlen ausalt, et endalegi üllatuseks veetsin tänavu väga palju aega Monster Hunter: Rise’i seltsis. Sarja varasemate teostega mingil määral küll kokkupuude olnud, kuid see mängurõõm on pigem jäänud üürikeseks. Rise’i puhul toimus see n-ö click aga esimestest mängutundidest alates. Kindlasti aitas kaasa see, et seda sai mitmikmängu osas nii sõprade kui juhuslikega koos mängitud. Lisaks jäi mulje, et Capcom on mängu piisavalt palju muutnud, mis teeb ka võhikutele antud teose üsnagi lihtsasti hoomatavaks. Kirjutamise hetkel on MHR küll unarusse jäänud, kuid tuleva aasta suvekuudel on oodata uut laiendust, mis kindlasti mind antud teose juurde tagasi viib.

Marvel’s Guardians Of The Galaxy

Olen üsnagi veendunud, et mänguajakirjanduses polnud kellelgi suuri ootusi ja lootusi Marvel’s Guardians of the Galaxy osas, kuna Crystal Dynamicsi poolt aasta varem loodud Marvel’s Avengers oli pigem kehvemapoolsem mäng. Isegi pärast arvustuste väljatulekuid olin vägagi skeptiline, et antud teos kuidagigi moodi hea saaks olla, kuid võta näpust! Kunagise Deus Exi seeria arendaja Eidos Montreal suutis tabada naelapea pihta.

Võiksin öelda, et GotG oli minu jaoks sel aastal kõige tugevama narratiiviga teos, mida kogesin. Üllitis oli algusest lõpuni hoolikalt viimistletud nii loo kui ka karakteritevahelise dünaamika osas, millele andis lisavürtsi väga ilus visuaalne külg ning paraja käredusega heavy metal heliriba Jah, vahel küll oli tunne, et mõned tegelased vatravad liiga palju, kuid see sobis sinna piisavalt hästi. Kes vähegi Galaktika valvurite fänn on, siis antud teos oleks kindlasti rangelt soovitatav!

Diablo 2: Resurrected

Olen seda nii podcastis kui ka igal pool mujal korrutanud – Diablo 2 on üks mu lemmikmänge läbi aegade, mille alla olen oma elust kulutanud vahelduva eduga umbes üheksa aastat. Seetõttu pole mul siin pikalt heietada, miks uusversioon minus niivõrd palju elevust tekitas ning väga suure osa mu ajast aastal 2021 röövis.

Shin Megami Tensei V

Ausalt öeldes ei oskagi ma sõnadesse panna, mis mind Shin Megami Tensei V puhul niivõrd kõnetab, et pärast pea 60 tundi mänguaega pole minus siiani tekkinud tunnet, et mäng võiks juba läbi saada. Vastupidi, ma ei soovi veel niipea lõputiitreid näha. Vaatamata väga viletsale kaadrisagedusele Nintendo Switchil on Atlus suutnud minu jaoks järjekordselt tõestada fakti, et alati ei pea kõik teosed nende nautimiseks ideaalsed olema, vaid loeb narratiivi ja mängitavuse aspekt, mis kümneid tunde suudab enda küljes kinni hoida.

Siiralt loodan lähitulevikus mängu näha ilmumas ka teistel platvormidel, et suured Jaapani rollikate fännid saaksid antud teost nautida ilusama graafika ja parema kaadrisagedusega. Ei ole välistatud, et võtaksin sellisel juhul antud teose isegi mõnel teisel mängumasinal uuesti ette.