VASTASSEIS: Hydrophobia Prophecy VS. Deep Black Reloaded

Vesi on pikalt olnud aine, mille tõetruum esitamine arvutigraafikas on olnud üks mõõduvõtukohti. Vedeliku läbipaistvus, sillerdavus, voolavus ja muud omadused annavad ju siiani riistvarale kõvasti tööd.

Täna on vastamisi Hydrophobia Prophecy ja Deep Black: Reloaded, mis kümmekond aastat tagasi reklaamisid end just rohke veemölluga.

Hydrophobia Prophecy tehti Inglismaal Manchesteris Dark Energy Digital stuudios ja viimane arvutiversioon tuli mais 2011. Venemaa Biart Studio tehtud Deep Black: Reloaded (Reloaded oligi ainult arvutiversiooni lisatiitel) pidi ilmuma 2011. aasta esimeses kvartalis (ja väidetavalt Saksamaal ka ilmus), kuid saabus ülemaailmselt müügile alles 2012. aasta esimestel kuudel. Arendusprotsessi sisse jäi kaks nime ümbermuutmist U-WARS-ist ja Underwater Warsist. Olgu kohe ära toodud, et Hydrophobia äpardumine viis Dark Energy Digitali põhja. Biart, üllataval kombel, hulpis pinnal veel mitu aastat ja lasi isegi paar Depth Hunteri sukeldumismängu välja. Plaanis oli ka Deep Black Online, aga see ei materialiseerunud.

MIS ON MÄNGUDEL ÜHIST?

Mõlemad mängud on kolmanda isiku vaates ulmelised märulid, mis paigutatud toimumisajalt 21. sajandi keskpaika. Mõlemal oli turbulentne arendusprotsess, kuid suutsid peale Windowsi ka mingis vormis PlayStation 3 ja Xbox 360 versioonid sünnitada. Mõlemad katsetasid episoodilist ilmumist, mis osutus veaks. Xbox 360 versioon näiteks piirduski Deep Black Episode 1-ga. Hydrophobia Prophecy alustas ilmumist nime all Hydrophobia 2010. aastal, kuid peale põrmustavaid hinnanguid sai põhjalikud ümbertöötlused. Ka parendatud versioon Prophecy ei olnud 2011 kevadel mingi pärl ja kaks planeeritud järelepisoodi jäid mängufirma pankrotistumise tõttu lõpetamata.

Mõlemad kasutasid omaenda mootorit. Hydrophobia Prophecy põhjaks on HydroEngine, mis suutis omal ajal mõneti silmapaistvalt vee voolavust genereerida. Deep Blacki toetab biEngine, mis tegelikult ei suuda midagi märkimisväärset ja veeteema uhkustamise põhjus peitub vaid tõigas, et päris palju madistamist toimub allpool veepiiri.

Oodatult on mõlemas mängus palju vee all ujumist ja võitlemist, aga oma ajastu lastena on mõlemas madistamisel abiks objektide taha varju kleepumise süsteem ning sangarid on isetervenevad. Naljakal kombel on mõlemal peategelasel foobiad, mis muudab nende olukorra absurdseks. Mõlemal tuleb aeg-ajalt imetabasel viisil häkkida. Mõneti ootamatult on mõlema mängitavus mitmetel allpool loetletud põhjustel kohmakas. Ma ei mäletagi, kas olen varem Vastasseisu artikli ettevalmistusmärkmetesse nii rohkelt kirjutanud märksõnu „igav,“ „monotoonne“ ja „kohmakas.“

MATERJALI HINGE(PIINADE)LE

Hydrophobia Prophecy sangar on turvasüsteemide insener Kate. See, et ta kardab vett, ei sega teda töötamast metropolisuurusel laeval, ja hirmust hoolimata on ta superhea sukelduja. Selliste totruste jadal mäng veerebki. Kuidagi võtavad eliitlaeva vaid mõne minutiga üle terroristid ning asuvad laeva lõhkuma ja inimesi kiusama. Kate hakkab vastu, vabaneb nii mõnestki terroristist ja… siis saab mõnetunnine mäng otsa. Suurt kurvastama järjeosade puudumise tõttu ei pea, sest vaevalt, et lugu asjalikumaks oleks läinud.

Deep Black: Reloadedis asud supersõdur Pierce’i rolli, kes saadetakse merealusesse salalaborisse pantvange vabastama. Kuidas tüüp, kes põeb valikulistes kohtades esilekerkivat klaustrofoobiat, koridorides ja tunnelites toimuvat erioperatsiooni läbi viima saadeti, jäägu avastamiseks. Igatahes, kohale saabudes selgub, et pantvange pole! Sell meelitati sinna pahalasi klobima ja hädises loojutustamise vormis hakkavad selguma poliitilised mängud, reetmised, salajaste relvade katsetused, tige tehisintellekt… Pierce ujub ja uitab erinevates baasides ringi ja lõpuks päästab ka mõne pantvangi. Puha kulunud mula eriliselt jaburas vormis.

TEHNILINE TASE

Hydrophobia Prophecy loksutab veemassiive ja vedelikufüüsika ongi mängu põhiline müügiargument. Sellest ühest trikist jääb aga ponile väheks. Ja mitte ainult – mäng komistab omaenda füüsikavõimekuse otsa, kui sellega seotakse mängitavus, sest kontroll on kohutav. Muu graafiline külg on igava- ja magedavõitu. Ka helitaustal pole millegagi uhkustada, kuigi kõned ei olegi kõige ilmetumad. Muusika seevastu on jama.

Deep Black: Reloaded on graafiliselt hullult monotoone. Kompetentsete kunstnike puuduse kõrval on vähemalt positiivne, et pildi tehniliselt küljelt mäng väga katki ei ole. Kuid et Deep Black: Reloaded aegunud koopiakaitsesüsteemi tõttu üldse tööle saada, on häkkida vaja.
Helitaust on siingi kesine. Lõputult korduv muusika tüütab ja hääletööd on enamasti päris halvad. Märkimist väärib, et mängule tehti ka mitmikosa, aga täna pole sel mingit tähtsust.

MÄNGITAVUS

Hydrophobia Prophecy üritab mitut asja korraga ja takerdub omaenda sihitusse rapsimisse. Tulistamisena on mäng ebamugav ja halva rütmiga – liiga palju on vaheklippe ja taustaloo lugemispause. Seiklusliku märulina on aga avastamiselement sisutu ja ronimissektsioonid igavad. Üheülbaliste koridoride ja ruumide läbikondamise vahel on ka mõned lihtsakoelised häkkimistegevused, aga ka tegijad said vist nende mõttetusest aru, sest viimane peatükk muutub rohkem madinapõhiseks. Kohmakas juhtimine muudab mängu aga veelgi raskemalt talutavaks. Päädib see kõik tohutult halva lõpubossilahinguga, sest Kate’i füüsikapõhised veekontrollimise supervõimed on vaevu kasutatavad. Hydrophobia Prophecy juures on ainus hea asi, et see saab läbi kiirelt ja salvestuspunktide sagedus ei tekita eriti topeltläbimise olukordi.

Deep Black: Reloaded toimub vaheldumisi maa peal ja vee all, aga koridorkeskkonnad on ühetaolised ning tasemedisain pehmelt öeldes nüri. Varjumissüsteemiga mäng on hädas siis, kui võitlema peab otse, näost näkku. Bossivõitlused on natuke kohmakad, aga täielik katastroof on ujuvrobotite häkkimine. Relvakokkupõrked inimeste, robotite ja droonidega ei tekita mingit võidujoovastust, kuid kõige hullem on mängu ebaühtlus. Üksikosas on mitmed absurdselt rasked sektsioonid, mida saab ainult seletada mängutegijate haiglasliku sadismiga, sest mängija ettevalmistus nendeks piinadeks jääb puudulikuks. Asja teevad hullemaks osad juhtnupud – need on klaviatuurile paigutanud keegi pooletoobine ja keegi teine nupust nikastanud vennike on heaks arvanud jätta nupud muudetamatuks.

KOKKUVÕTTEKS

Hydrophobia Prophecy ei ole nii vastik saast kui Deep Black, kuid suur pettumus ja altminek siiski. Jah, lugu jäi pooleli, kuid vähemalt ei ole mäng seetõttu liiga pikk nagu Deep Black. Soovitada on seda siiski raske, kui just pole käsil videomängude veefüüsika arengu uurimine.

Deep Black: Reloadedit, Biart Studiot ja  biEngine graafikamootorit nimetati mängu arenduse ajal kuskil artiklis Vene mängutööstuse lipulaevadeks. Noh, teatud mõttes see pole vale, sest tol ajal lonkaski hambutu Vene mängutööstus kõiki jalgu. Minul ei jätku Deep Blacki jaoks muud emotsiooni kui viha. 2021 on mul õnnetult kujunenud valdavalt kehvade mängude mängimise aastaks ja Deep Black on krunkliks selle pasalasu otsas.