Armastus, surm, robotid ja need kõige halvemad inimesed

„Selles maailmas ei ole midagi kindlat, välja arvatud surm ja maksud.“ Kui Benjamin Franklin selle kuulsa lause ütles, ei osanud ilmselt kõige helgemadki pead unistada robotite olemasolust. Ka armastus oli siis pigem sotsiaalsete normide kooslus kui kõikehõlmav tunnete puhang.

Keerame kalendri sadu aastaid edasi ning avame Netflixis uue lühianimatsioonide kogumiku kolmanda hooaja. Lisaks kõigele eelnevale saame kinnitust faktile, et inimesed on ühed halvimad olendid, kes kunagi siin päikese all eksisteerinud.

Kui aastal 2019 jõudis esimest korda Netflixi „Love, Death and Robots“ kogumik, oli tegemist korraliku emotsionaalse Ameerika mägedel sõiduga. 19 lühianimatsiooni sisaldav hooaeg pakkus nii naeru, nuttu kui ka sügavamat mõtlemisainet.

Teine hooaeg seevastu jättis mind suhteliselt ükskõikseks. Kes ikka suudab kaks korda järjest täpselt kümnesse tabada? Kolmanda hooaja läbivaatamisel sai selgeks aga asjaolu, et esimene hooaeg ehk ei olnudki see kõige tugevam.

Sarnaselt eelnevatele on ka kolmandas sesoonis esindatud erinevaid loo jutustamise stiile, seda nii visuaalselt kui ka sisuliselt. Mõni episood on tugevam, teine jälle nõrgem, aga vaid nii on võimalik hoida vaatajat pidevalt ootusärevuses.

Ei hakka siinkohal igat episoodi ümber jutustama ning otsima vastuseid küsimusele, kas tegemist oli piisavalt hea tervikuga. Kirjutan vaid seda, et kolmas hooaeg on kindel vaatamissoovitus. Seda ka neile, kelle jaoks võib animatsioon esialgu eemaletõukav loo jutustamise vorm olla.

Kolmas sesoon näitab väga hästi seda, mis juhtub siis, kui meister on saavutanud tehnilise täiuslikkuse ning pole enam kinni vormi keerukuses või stiili nüanssides. Nii on keskendutud sisule, mida toetab ideaalselt loo jutustamise keel.

Olgu see siis fotoanimatsioon, -realism või hoopis segu milleski kolmandast, mis sunnib kasutama Google’i otsingumootorit, et kindlasti teada saada, kuidas see kõik valmis. Aga hea meister on nagu mustkunstnik, kes ei avalikusta oma trikkide saladusi.

Kui otsida kõikidest nendest lühianimatsioonidest ühendavat punkti, leiab selle ilmselt inimeste põhjustatud vägivallast. Me peame endid kõige intelligentsemateks elusolenditeks ning võimalik, et olemegi seda. Kuid just see asjaolu ei luba meil ilmselt lahti lasta oma ürgsest algest. Lihtsalt relvad, millega me tapame ja hävitame, on teistest loomadest paremad.

Üks asi on aga kindel – kui kõik see laipade meri kõrvale jätta, võivad inimesed luua ka midagi visuaalselt väga ilusat.