PlayStationi kroonijuveel: Uncharted seeria mängude pingerida halvimast parimani

Uncharted on ülima tõenäosusega mu kõige lemmikum mänguseeria. Osaliselt just sellest ajendatuna võtsin sarja kõik osad taaskord ette ja mängisin järjest läbi. Kuigi kõikide episoodide puhul leidub asju, mida armastada, on selge, et mõned on paremad kui teised. Nii sündiski järgnev edetabel, kus panen sarja kõik osad ritta, alustades kehvematega ja lõpetades absoluutsete meistriteostega.

VI: Uncharted: Drake’s Fortune

Aastal 2007 seeriale aluse pannud Drake’s Fortune pole halb mäng, ent kõik teosed, mis sellele järgnesid, tegid asju paremini, nägid ilusamad välja või jäid muude elementide poolest meelde. Esimest Unchartedit jääb painama ka asjaolu, et keskkonnad on võrdlemisi üheülbalised ning kohati tekib (lineaarsetes!) levelites raskusi arusaamisega, kuhu edasi minema peab.

Küll ei saa aga üle ega ümber faktist, et Nathan Drake mõjub kohe esimestel sekunditel äärmiselt karismaatilisena. Tema tegelaskuju kannab tervet mängu enda seiklusi näinud õlgadel ning suudab unustama panna ka suuremaid probleeme (nagu näiteks PS3 versiooni kesised elemendid, mis sundisid sind Sixaxise liikumistundlikkust kasutama. PS4 peale toodud uuendatud versiooni puhul selle üle õnneks muretsema ei pea).

V: Uncharted: Golden Abyss

Mõtlesin pikalt, kas asetada viimasele kohale Drake’s Fortune või Golden Abyss. Viimane neist on ka sarja ainus teos, mille arendajaks pole Naughty Dog. PS Vita eksklusiivi vorpis nimelt valmis Bend Studio, kelle resümeest võib leida ka palavalt armastatud zombimäruli Days Gone.

Tagurpidiste nokatsitega tšiklimehi Sony pihukonsoolile ei jõudnud, küll aga võib sellelt leida igati adekvaatse märuli. Sarja eelloona mõeldud Golden Abyss on justkui kompaktne Drake’s Fortune, ent pisut puisema tulistamise ja tüütute kohustuslike välksündmustega. Samas tekib selle olemuse ees teatud aukartus – on raske uskuda, et säherdune pisike masin niivõrd suurt mängu sisaldab!

IV: Uncharted 3: Drake’s Deception

Kuigi PlayStation 3 triloogiale punkti pannud Drake’s Deception oli tehniliselt ilusam ja sujuvam, üritas rääkida tunduvalt ambitsioonikamat lugu ning pakkuda seni kõige plahvatuslikemaid olukordi, suutis esimestel tundidel tekkinud naeratus lõputiitriteks hääbuda.

Mõnus tempo asendus lõputuna tunduva kõmmutamisega ning nii jäigi seiklemine tahaplaanile. Eesmärgiks sai hoopiski ellujäämine ja seda ka kergemate raskusastmete juures. Nii tekkiski olukord, kus mängu nautimisest ei tulnud väga midagi välja, sest keskendusin kõigest väest päästiku all hoidmisega. Mis on muidugi kurb, sest teose kaanepildil ilutsev kõrbesektsioon on tegelikult mälestusväärne.

III: Uncharted: Lost Legacy

Lost Legacy on suurepärane mäng. Tehnoloogiliselt on kõik ideaalne, narratiiv rahuldav, peategelased meeltmööda. Kahjuks on Lost Legacyl üks suur probleem, mis takistab sel antud edetabelis kõrgemale tõusta. Nimelt on tegemist seeria Best of kogumikuga.

See on üles ehitatud Uncharted 4 mootorile ja mehaanikatele, näpates siit-sealt mõningad meeldejäävamad märulistseenid sarja varasematest osadest (nt Uncharted 2 rongistseen). Lost Legacy läbimängimine oli nauditav, ent ei pakkunud ühtegi üllatust.

II: Uncharted 2: Among Thieves

Kui esimene osa valas Unchartedi seeriale vundamendi, siis Among Thieves ehitas sellele hiiglasliku lossi. Absoluutselt igas kategoorias astuti suur samm edasi: tasemed olid mitmekesisemad, levelites liikumine selge ja loogiline, lugu grandioossem, animatsioonid sujuvamad, märulistseenid meeldejäävamad.

Among Thieves tõstis seeria lati väga kõrgele ning hoidis parima episoodi tiitlit enda käes pikka aega. See oleks tema kätte jäänudki, kui 2016. aastal poleks ilmunud järgmist mängu…

I: Uncharted 4: A Thief’s End

A Thief’s End tegi kõike seda, mida seeria senine parim osa Uncharted 2, aga ühe erinevusega. Senimaani olid kõik lood olnud indianajonesilikud seiklused, kus kõmmutamine esiplaanil ja karakteriarengud pealiskaudsed. Neljas osa võttis aga Nathan Drake’i tegelaskuju ning pakkus meile vahelduseks midagi enamat kui vaid naljahambast aardekütti.

Tõsi, ka eelmistes osades võis leida momente, mil Nathanit sai pisut tõsisemalt võtta või mis pisara silmanurka tõid. Uncharted 4 aga põimis omavahel pöörased tagaajamised, närvekõditavad kõmmutamised ning südamest südamesse jutuajamised, luues sellega ideaalse kompoti. Kirsina tordil oldi lõpuks ometi hüvasti jäetud fantaasiamaailma küündivate elementidega, nagu esimese osa needuslik sarkofaag või teise osa suured ja sinised surematud pärismaalased.

Mängisin tänavu Uncharted 4 kolmandat korda läbi ning juba enne lõputiitreid teadsin, et see ei jää viimaseks korraks.