ARVUSTUS: A Plague Tale: Requiem

A Plague Tale: Requiem näol on tegemist seiklusmäruliga, mida lahterdatakse ka ellujäämisõudukaks. See on järg 2019. aastal ilmunud mängule A Plague Tale: Innocence, mis oskas minust kuidagi mööda minna. Treilerite põhjal ei tekitanud „mingi rottide hirmutamismäng“ minus erilist huvi.

Teise mängu promomaterjalid näisid seevastu põnevamad. Kui mäng Game Passi lisati, mõtlesin, et võiks ju ära proovida. Hilisem avastus, et teose taustahelid on sisse laulnud Eesti Filharmoonia Kammerkoor oli juba puhas boonus.

Mäng räägib Amicia ja tema noorema venna Hugo rännakust 14. sajandi katkust rüüstatud Prantsusmaal. Eelmise osa lõpus peitu pugenud katk hakkab Requiemis taas pead tõstma. Nii tulebki veeta aega ründavate rottide eest põgenedes. Samal ajal tuleb leida ravi väikesele Hugole enne, kui viirus ta omakorda üle võtab. Selle käigus leiavad õde-vend abikäsi nii vanade kui uute tutvuste seast, kellest igaüks panustab vastavalt oma võimetele.

Võib-olla ongi just lugu mängu kõige nõrgemaks lüliks. Aga seda mitte nii väga sisu kuivõrd oma sujuvuse tõttu. See peegeldub ka teose väga erineva pikkusega peatükkides. Venima kippuvad jalutamisfaasid võivad mõjuda tüütavalt ja hiilimist võimaldavad märulisektsioonid muutuda väsitavaks. Lisaks on vahele pikitud põgenemisstseene, kus mängija alati ei näegi, kuhu ta jooksma peab.

Kuigi kahtlemata pakub selline liigendatus mängulist vaheldust, ei ole üleminekud ühelt etapilt teisele alati väga sujuvad. Sarnaselt mõjub lugu, mis mõnel juhul võtab järsu pöörde hoopis vastupidises suunas mängija ootustele.
Siinkohal lahterdaksin selle kogemuse üsnagi tombraiderlikuks elamuseks.

Mõistatuste lahendamine ja platvormimine ei ole Requiemis küll samal tasemel kui Lara Crofti seiklustes, kuid jooksmissektsioonid mõjusid seevastu värskemalt. Vaatamata oma mehhaanilisele lihtsusele, vajasid nad rohkem keskkonna jälgimist, et tuvastada ettenähtud rada. Ka lühikesed pimesi jooksmised, mille ajal kaamera liigub selg ees, ei olnud ületamatu raskus ja sellega harjus üsna kiirelt.

Võitlussektsioonid olid aga lausa nauditavad. Valitud „kinniste tubade“ kõrval ei sunni mäng kedagi otseselt sõduritega madistama. Kuigi Amicial on olemas ling, millele saab meisterdada erinevat moona, on mitmeid sektsioone võimalik läbida osavalt luurates ja kasutades keskkonda NPC-de tähelepanu kõrvale juhtimiseks. Samuti on mitmed alad piisavalt suured, et võimaldada erinevaid lahendusi, jättes seega avastamis- ja katsetamisruumi korduvmängimisekski.

Muide, mängus on ka New Game+, mis väidetavalt toob endaga kaasa uue raskusastme. Kogemuse põhjal pakuks, et see tähendab lihtsalt väiksemat ajaakent mitmete tegevuste jaoks. See mängulaad on vajalik neilegi, kes soovivad kõik Amicia oskused ja kogu tema varustuse lõpuni välja arendada.

Ja siis on veel need rotid, keda järjeloos on suurusjärgu jagu enam. Nad tungivad läbi seinte ja paiskuvad maa seest välja kui keisrid. Pääsu nende käest pole, kui sa just ei juhtu seisma valguse käes. Või ei kehasta hetkel väikest Hugot, kellel on rottidega eriline side.

Ookeanilainetena peale tungivad hõõguvate silmadega rotid toovad mind mängu suurima tugevuse juurde, milleks on vaieldamatult visuaal. Tegemist on uue generatsiooni teosega, mis toob mängijani eredalt säravad maalilised maastikud ja sombused keskaegsed keldrid. Kõik see jookseb sujuvalt ja tõsisemate probleemideta. Sarnaselt Elden Ringile saab siingi hinge tõmmata ja ilusat loodust nautida. Kui just parasjagu kellegi eest põgenema ei pea.

Kui kaua kogu seiklus aega võtab, sõltub mängijast ja tema stiilist. Esmakordsel läbimisel, kui tahta kõik nurgad läbi tuhnida ja iga viimanegi detail avastada, võib õnnestuda lausa 30 tundi ära kulutada. Hiljem, juba teades kuhu minna ja mida teha, õnnestub ka 5 tunniga poole peale jõuda.

Kokkuvõttes on Asobo Studiose A Plague Tale: Requiem minu jaoks kindlasti aasta positiivsete üllatajate seas ja soovitan kõigile, kellele meeldivad seiklusmängud. Ega need rotid nüüd nii hirmsad ka pole…