ARVUSTUS: Sonic Frontiers

Aastal 2006 ilmunud teoses Sonic the Hedgehog (mitte segamini ajada 1991. aasta mänguga Sonic the Hedgehog) musitas sinine multikasiil lihast ja luust inimesega. Paljude arvates oli see äärmiselt veider moment, mis tekitas korraliku õõvaoru efekti. Aastal 2022 jookseb toosama sinine multikasiil päris maailma meenutavatel rohelistel väljadel, liivakõrbes, metsade vahel. Jälle on veider!

Sonicu 3D-mängud pole kunagi just kõige paremad olnud. Jah, seeria tulihingelised fännid vaatavad heldinult tagasi Dreamcasti aegsetele Adventures mängudele. Mõned pigistavad silmad kinni ämbrite puhul, millesse astuvad Heroes, Colors, Generations või isegi Unleashed. Interneti tumedamates nurkades leidub isegi indiviide, kes väidavad, et too eelmainitud Sonic 2006 pole kõige kehvem! Nüüd on kõik need nimed aga unustatud, sest hiljuti ilmunud Frontiers on lõpuks ometi ka päriselt hea! Eks? … Eks?

Sonic Frontiers on tõenäoliselt üks mu kõige kehvem mänguelamus 2022. aastal. Ometigi veetsin selle seltsis aega rohkem, kui oleksin pidanud. Umbes 25 mängutunni jooksul tegin ära kõik kõrvalmissioonid ning kogusin kokku kõik achievement’id. Ma ei soovitaks seda elamust (ega mängu) mitte kellelegi.

Tegemist on kolmemõõtmelise märuliseiklusega, kus on võimalus Sonicuna avatud aladel ringi joosta.  Lisaks kiirele jooksmisele saab Sonic hüpata, vastaste ümber haiget tegevaid energiarõngaid joonistada, isesihituvaid rünnakuid teha ja erinevate reelingute peal grind’ida. Sinise siili kontrollimine on üllatavalt mõnus ning ringijooksmine on tõenäoliselt üks kõige õnnestunumaid elemente antud mängus. Just see oligi põhjus, miks ma ei suutnud vigadest hoolimata pulti käest panna.

Alasid, milles ringi joosta, on kokku viis. Ühel jooksed rohelistel väljadel hallide kivide vahel, teisel ootavad sind ees silmapiiri sisse ära kaduvad liivaväljad. Kolmas viib su seiklema tuhmi vulkaani külje alla. Viimased kaks sarnanevad esimesele. Kõik maailmad on täidetud erinevate taevas hõljuvate platvormide ja reelingutega. Vahepeale on sokutatud ka kamaluga väiksemaid ja suuremaid vaenlaseid.

Kaartidele on ära jaotatud ka erinevad portaalid, mille kaudu teleporditakse Sonic eelmistest mängudest tuttavatesse levelitesse. Nendes tuleb joosta, grind’ida ja hüpata, et saada võimalikult hea aeg, koguda teatud arv rõngaid, ja sooritada muid ülesandeid, et saada seeläbi võtmeid.

Võtmetega saab suurel kaardil lahti lukustada Kaosesmaragde, mida peab koguma selleks, et lahti lukustada ala bossivõitlus. Need on suurejoonelised ning eranditult kahefaasilised – absoluutselt igaüks neist aktiveerib poolte elude kadudes laserid. Mängu normaalraskusastmel bossid (ega ka ülejäänud mäng) erilist väljakutset ei esita, seega soovitan raskuastme kohe heaga kõrgemaks lükata.

Tagatipuks kubiseb iga kaart äärmiselt lihtsakoelistest „minimõistatustest,“ mille lahendamine avab teatud osa kaardist. Ühest küljest on säärane disainivalik tüütu ja iganenud. Teisalt on ülesanded niivõrd kerged, et pidevalt tekib võlts edenemise tunne. Ajus vallandub dopamiin: „Jälle on midagi korda saadetud!“

Esmakordselt sinise siili seeria ajaloos saab peategelast kiiremaks, tugevamaks ja vastupidavamaks muuta. Selle jaoks on terve trobikond erinevaid ressursse ning erinevaid süsteeme, kuidas neid Sonicu hüvanguks kasutada. Menüüs saab lahti lukustada uusi liigutusi (mõned avanevad loo edenedes). Üks tegelane vahetab teatud esemeid kaitse ja rünnaku tugevdamiseks. Teine suurendab kogutavate sõrmuste arvu ning muudab maailma kõige kiiremat olevust veelgi kiiremaks. Mõtleme sellele hetke.

Too viimane on tõenäoliselt parim näide sellest, kuidas kiirusest rääkivale mängule meeldib raisata mängija aega. Kiiruse suurendamiseks tuleb maailmast leida arvukalt teatuid tegelasi, kes on imetillukesed, hallikad ning paiknevad tavaliselt seal, kus ümbritsevadki toonid on sama karva. Seejärel tuleb nad viia eelmainitud tegelase juurde, kes siis Sonicu kiirust ja sõrmuste hulka suurendab. Kokku saab seda (ja teisi omadusi) kergitada kuni 99-ni.

Kiirust ja sõrmuseid saab arendada ükshaaval ning see protsess on äärmiselt aeg-la-ne. Ka menüüdes liiklemine nõuab mitmekordset nupuvajutust, sest iga liigutust peab mitmekordselt kinnitama. Justkui mäng ei usuks, et sa tahad heli natuke madalamaks keerata või nupud üle kontrollida. Ärme üldse räägi sellest, kuidas mängu alguses pidevalt kontroll ära võetakse, et erinevaid elemente tutvustatakse. Eriti mõruks muutub meel siis, kui saad aru, et arvukatest õpetustest hoolimata jäävad mõned asjad siiski seosetuks.

Mängu narratiiv on naeruväärne. Jätkub Team Sonicu jabur püüe enda naljakat multikategelast ülitõsiste draamade sisse toppida. Mängijani toimetatakse surmtõsistena esitatud loojupid, mis puudutavad muuhulgas sõda ja sellega seonduvaid kaotusi. Seda etendavad kõige nunnumaks loodud karakterid siinpool Linnuteed. Kõike seda muidugi läbi seepiakarva filtri.

Loomulikult pole lugu kunagi Sonicu mängude põhifookuseks olnud, ent kahjuks pole Frontiersi katsetus isegi mitte nii-halb-et-on-hea kategooriasse kuuluv, vaid lihtsalt igav. Kaasa ei aita asjaolu, et absoluutselt iga häälnäitleja on oma read sisse lugenud ülima tülpimusega. Justkui polekski tegu ametliku rollisooritusega, vaid proovi mõttes läbimängimisega.

Visuaalselt on teos totaalne kaos. Sonicu multikalik stiil on ülejäänud realistliku maailmaga vastuolus. Vaenlaste disainid ei sobi isegi omavahel kokku. Lisaks on need eemaletõukavalt rõlged. Õhus rippuvad platvormid muudavad maailma koledaks ja ebaloogiliseks. Kohutavast pop-in’ist (esemed tekivad tühjast õhust) ei pea vist rääkimagi, sellega olemasoluga arvestasime kõik juba esimese treileri ilmumisest saadik.

Sõimusõnu tahaks saata ka kaamera suunas, kellega võitlemine osutub mängust leiduvate vaenlastega kemplemisest tunduvalt tülikamaks. Kuigi erinevate alade suurimaks tõmbenumbriks lubatakse olevat vabadust, siis reaalsuses leidub enam küll ja veel kohti, kus platvormidele hüppamine muudab kaameranurka (seljatagant külgvaatesse) ning lukustab selle seniks, kuni antud sektsioon on läbitud. Vahel saab sellest sektsioonist ise põgeneda, vahel mitte. Loogika, mille alusel seda otsustatakse, on ebaselge. Mõnus.

Õnneks pole kõik üdini halb. Muusika hakkab aja jooksul isegi meeldima. Eelkõige muutuvad veidralt südamelähedaseks juustused rokkpalad, mis bossikakluste ajal kõlama hakkavad. Ma ei tee nalja, kui ütlen, et esimese bossikakluse taustal kõlav ning esialgu vaid irooniliselt meeldinud  „Undefeatable“ on viimastel nädalatel mu playlist’i esikohal.

Läbi nostalgiaprillide vaadatuna on Sonic Frontiers üsna hea. Ka ilma nendeta võib leida elemente, mis osutuvad meeldivaks. Ideid hea mängu tegemiseks tegelikult ju leidub. Samas on tegemist tõestusega, et Sonicu tulihingeliste fännide kvaliteedilatt on äärmiselt madal. Teose vead on ilmselged, ent nende puhul pigistatakse mõlemad silmad kinni. Palun, ärge laske endaga nii teha. Te olete paremat väärt.

Me oleme paremat väärt!