Allan Alberti lemmikmängud aastal 2022

Üldjoontes kujunes aasta 2022 minu jaoks üpriski rahulikuks mänguaastaks. Peamiselt sai ette võetud teoseid, mis ilmusid aastaid varem ja ootasid oma õiget aega mänguriiulil. Sellele vaatamata puges ka mõni uuem mäng backlog’is olevatele mängudele vahele ning jättis vägagi kustumatu mulje pikaks ajaks.

Enne veel, kui suundume trummipõrina saatel minu lemmik-lemmikmängude juurde,  tahaks omaltpoolt tunnustada järgnevaid teoseid:

Aasta eneseületus – Elden Ring

Ma olen igatepidi väga halb raskete mängude läbimisel, kuid Elden Ringi puhul otsustasin rohkem kannatlikkust koguda ja näha vaeva mängus edasi saamiseks. Sellele andis omapoolse tõuke hea mitmikmänguosa, tänu millele ma nii mõnedki enda jaoks frustreerivad kohad koos sõbraga läbitud sain. Muidugi ei saa mainimata jätta teose avatud maailma, mis on lihtsalt fantastiliselt ilus ja detailne. Loodetavasti suudan ennast aastal 2023 kokku võtta ja eelmainitud üllitise lõpuks ka päriselt läbi teha.

Suurim sõltuvus – Soulstone Survivors

Pole kahtlustki, et Vampire Survivors oli üks 2022. aasta suurimaid üllatajaid, mis tõestas, et väga väikse eelarvega suudetakse teha päriselt häid mänge. Sellele vaatamata haaras mind rohkem endasse Soulstone Survivors, mis on nii visuaalselt kui ka mängitavuselt mulle rohkem meele järgi ning on jätkuvalt üks nendest mängudest, mille igapäevaselt Steam Deckil käivitan, et selle alla jälle mõni tund matta.

Parim nostalgiaona – Teenage Mutant Ninja Turtles: Shredder’s Revenge

Ninjakilpkonnad on üks mu 90ndate lemmikseeriaid ning tänavu ilmunud retrohõnguline TMNT: Shredder’s Revenge tabas igatepidi minu nõrku kohti – heas mõttes. Teos kostitas nii äratuntava helirea kui ka hingele pai tegeva pikselgraafikaga, seda kõike tänapäevasemas võtmes.

Kuid nüüd need päris lemmikmängud, mis mind 2022. aastal enim kõnetasid:

Sniper Elite 5

Varasem kokkupuude antud seeriaga on olnud pigem põgus, kuid tänu Game Passi olemasolule otsustasin Sniper Elite 5-le võimaluse anda ning peab tõdema, et ma pole vist kunagi olnud nii positiivselt üllatunud, kui antud teose puhul. Olgugi, et alguses sai nurisetud mõningate disainielementide üle (nt relvale summuti saamine tuleb lahti lukustada töölaudade leidmisega), meeldis mulle üsna koheselt suur avatud kaart ja võimaluste rohkus, kuidas natsidele säru teha.

Võrreldes seeria varasemate teostega on viies osa suutnud lõpuks lisada ka päriselt korraliku hiilimismehaanika, mis küll Hitmani mänge ei ületa, kuid antud kontekstis on piisavalt hea, et lubada mängijal läheneda vaenlasele lahinguväljal nii nagu tema seda soovib (kasutades selleks põõsaid, kõrgemat rohututti või vaiksemat nurgatagust, kus noaga vaenlase kõri kallale asuda).

Monster Hunter Rise: Sunbreak

Olgugi, et tegemist on 2021. aastal ilmunud Monster Hunter Rise’i laiendusega, saab Sunbreaki vabalt liigitada lemmikmängude edetabelisse ühel lihtsalt põhjusel, milleks on fakt, et eelmainitud lisa on kordades mahukam kui seda oli baasmäng! Sunbreak toob kaasa nii täiemahulise üksikkampaania; NPC-kaaslased, kellega koos kolle nüsida; kui ka hulganisti erinevaid uusi missioone, kus koguda uut nodi, et enda varustust täiendada. Nintendo iga-aastase kokkuvõtte põhjal mängisin ma ainuüksi kõnealust teost 86 tundi, mis on vaid jäämäe tipp, kuid annab päris hästi aimu, kui suure mänguga tegemist on.

Xenoblade Chronicles 3

2022. aasta kujunes üsnagi Xenoblade Chronicles seeria keskseks. Aasta esimeses pooles sai läbitud sarja teine osa kui ka selle eellugu Torna ~ The Golden Country, mis innustasid mind niivõrd, et otsustasin aasta teises pooles ette võtta ka kolmanda osa. Kui teise osa lugu oli kohati üsnagi naljakas ja läbi lapseliku vaatevinkli jutustatud, siis kolmanda osa puhul pidin tõdema, et see suundub täiesti teises suunas – depressiivsuse poole.

Ma pole vist elu sees nii muserdava looga teost mänginud, kui seda oli Xenoblade Chronicles 3. Rusuvale loole vaatamata on aru saada, kuivõrd palju Monolith Soft on omalt poolt selle teose alla tööd ja vaeva pannud, pakkudes vaatamata väga masendavale temaatikale (sõda) kandvat lugu, ning pigistades Nintendo Switchist viimast, et ka ekraanile ilmuv näeks (hoolimata mööndustele) hea välja ning jookseks aktsepteeritava kaadrisagedusega.